President aastapäevakõnet pidamas Foto: Argo Ingver

Kersti Kaljulaidi 24. veebruaril peetud kõnele on ette heidetud poolte valimist. President peaks olema ühendaja, mitte lõhestaja, kes jagab poliitikud Andresteks ja Pearudeks, kõlab kriitika. Ootamatult palju on välja ilmunud ka isehakanud kirjandusteadlasi, kes tõlgendavad Tammsaare romaani omasoodu. Tõsi ta on, Tammsaare on nagu piibel, kust igaüks leiab oma väitele kinnitust, aga mitte see pole praegu tähtis.

On olukordi, kus aus, vähimagi südametunnistusega inimene ei saa jääda kõrvaltvaatajaks. Kui me näeme ilmselgelt vales suunas kõndivat inimest – näiteks marjulist, kes on teel sohu –, siis on loomulik reaktsioon teda hõigata ja sellest teada anda, mitte võtta hoiakut: vaba inimene vabal maal, mingu kuhu tahab. Või kujutame ette ülikooli, kus üks professor õpetab oma loengus üliõpilastele, et kaks pluss kaks on neli, aga teine professor kõrvalauditooriumis oma tudengitele, et kaks pluss kaks on hoopis viis. Mida peaks tegema ülikooli rektor, kes samuti vana kooli haritlase kombel usub, et kaks pluss kaks on endiselt neli? Kas austama akadeemilist vabadust, seda enam et kaks pluss kahte viieks nimetav professor on karismaatiline, vaimukas ja oma üliõpilaste seas populaarne? Jätma asjad nii, nagu on, loogikaga, et igal „teadusemehel“ on koht päikese all, või siiski sekkuma ja rektori meelest väärteadmisi jutlustava õppejõu vallandama, kuna kahe pluss kahe viieks pidamine vaevalt tudengeid edasises elus edasi aitab, olgu pealegi tegemist intellektuaalselt põneva ideega? Kas rektor peaks tundma vastutust ülikooli sammaste vahel toimuva eest või vaatama kõigele endast allpool aset leidvale samasuguse ükskõikse ja eemalviibiva pilguga nagu kipskujud karniisil?

Peaminister Jüri Ratas näeb kõneledes tihtipeale välja nagu taimetoitlane, kellel polnud siiski julgust keelduda talle pakutud lihatükist.

Ilmselgelt Kersti Kaljulaid selline kipskuju olla ei soovi ega olegi. Tegelikult oli ju tema kõne olulisim iva see, et meil on võimalik nüüd ja kohe teha palju selle nimel, et meie riik, aga miks mitte ka kogu maailm oleks praegusest parem ja kaunim, aga selle asemel, et tööga pihta hakata, raisatakse aega sulaselgele jamale. Muidugi: see, mis on tähtis ja mis tähtsusetu, oleneb vaatepunktist. Presidendi vaatepunkt on perenaise oma, kes sooviks teha majas korraliku remondi ja harida üles aia ning keda kohutavalt häirib, et peremees veedab kogu oma aja kuuris, putitades seal vana mootorratast. Tulgu ja tegelgu ometi millegi mõistlikuga! Seevastu motikasõbra jaoks on just tema ratas tähtis. Kui saaks selle lõpuks tööle, küll siis sõidaks! Aga senikaua, kuni seda ei juhtu, on tore ka niisama mootoris sorkida. Aeg aga muudkui kulub ja tarvilikud majapidamistööd jäävad tegemata. Kas saab siis ette heita, kui perenaine pahandab ja ütleb välja, mida ta mõtleb?

Ja muide, meeldiv on kuulata inimest, kellel on selged põhimõtted ja kes julgeb neid ka valju häälega väljendada ega keeruta. Vastupidine näide on peaminister Ratas, kes tihtipeale näeb kõneldes välja nagu taimetoitlane, kellel pole siiski olnud julgust keelduda talle pakutud lihatükist. Nüüd käib see tal suus ringi, piinatud olekuga Ratas aga muudkui kiidab kostitajat hüva toidu eest, et mitte lahket võõrustajat solvata. Väga maitsev! Kas soovin veel... Oeh... Olgu, muidugi. Mm! (Öak...) Keele viib alla!

Mina eelistan presidendi valikut.