Harjutused viirustõrjeks Foto: imago images/INA Photo Agency/Scanpix

Koroonaviirusest räägitakse viimasel ajal nii palju, et vägisi tuleb tahtmine käituda nagu Boccaccio „Dekameronis” kümme noort firenzelast, kes põgenesid katku eest maale, et seal lustlikult aega viita. Tõsi, keskaegsest katkust on asi õnneks kaugel, kuid põgeneda sooviks just nimelt koroonaviirusest rääkimise eest. Ja mine tea, ehk näeme varsti tänavail tõesti ka vanadelt gravüüridelt tuttavaid pikanokalisi katkuarstimaske, sest apteegid on tavalistest maskidest tühjad (ehkki kõik arstid kinnitavad kui ühest suust, et viiruse eest need ei kaitse) ja küllap rünnatakse järgmiseks karnevalipoode. Ning tänavatele ilmuvad koerad, ahvid, Batmanid ja punase mütsiga timukad.

Võib-olla ei ole õige teha nalja haiguse üle, mis on nõudnud hulgaliselt inimelusid, aga eks aidanud just nali ka Firenze noori kodanikke ellu jääda ja pealegi on kogu selles viirusepuhangus siiski midagi selgelt hollywoodlikku. Jah, on olemas reaalne probleem ja reaalsed haiged, aga ka väga palju ülepaisutatud dramaatilisust. Sedasorti apokalüpsist, mis sobib kenasti kõmulehe esiküljele.

Parem on osta hästi palju toitu, millega siis oma korterisse sulguda ja diivanil lesides telekat vahtida nagu depressioonis Bridget Jones. Keegi ei puutu sinuga kokku ja üks krõpsupakk tühjeneb teise järel.

Huvitav on jälgida, millise kirega paljud inimesed kaitsevad end just nimelt koroonaviiruse eest, samal ajal kui kõik teised tõved, mis pole ju ka maailmast kusagile kadunud, jätavad neid täiesti külmaks. Koroonaviiruse vaktsiini puudumine on suur probleem, gripivaktsiin on seevastu olemas, aga vaktsineerida viitsivad end vähesed. Arstid õpetavad, et südamehaiguste ja kasvajate vastu, mis viivad hauda enamiku inimkonda, aitaks alkoholi ja tubaka vältimine, tervislik toit, liikumine... Neid nõuandeid ei kuula keegi. Muidugi, see eeldaks elu muutvaid otsuseid, tooks kaasa palju ebamugavust ja jätaks inimesed ilma mitmest mõnuallikast. Palju lihtsam on osta enesele mask, veel parem aga hästi palju toitu, millega siis oma korterisse sulguda ja diivanil lesides telekat vahtida nagu depressioonis Bridget Jones. Sedasi oled sa ju koroonaviiruse eest kaitstud! Keegi ei saa sind nakatada, sest keegi ei puutu sinuga kokku, ja üks krõpsupakk tühjeneb teise järel.

Tegelikult ongi ju viiruse vältimiseks ainus lollikindel variant täielik üksindus. Võib ju ära jätta mõne disko ja jalgpallimatši, aga igapäevaelu peab enamik inimesi siiski elama – tööl ja koolis käima, bussiga sõitma, poest läbi astuma. Bill Brysonilt on eesti keelde tõlgitud raamat „Inimkeha”. Selles kirjeldatakse katset, kus vabatahtlik varustati seadmega, millest nõrgus ta ninna vesist vedelikku samas tempos kui nohu korral tatti. See vedelik sisaldas ultraviolettkiirguse all nähtavat värvainet. Vabatahtlik suhtles teiste inimestega umbes nii nagu mõnel kokteilipeol ja kui siis ultraviolettvalgus sisse lülitati, paistis värvainet igal pool: kõigi inimeste kätel, peal ja ülakehal, klaasidel, diivanipatjadel, pähklikaussidel, ukselinkidel. Kõik elusad ja eluta asjad lõid mängubatsillidega kaetuna kumama.

Nii palju siis lootusest viirusi üle kavaldada. See ei tähenda, et peaks musta masendusse langema. Palju on kirjutatud sellest, et tänapäeva lääne ühiskonnas on haigused ja surm justkui tabuteemad, mille avalikkuse ette ilmumine suurt osa inimkonda hirmsasti ehmatab. Pole tarvis. Firenze noored avastasid, et katkuepideemia aeg on parim aeg kelmikate lugude pajatamiseks.