Kuhugi pole kadunud tavaline, „vana hea” sallimatus. Rüselus Tallinnas homoparaadil Foto: Taavi Sepp

Kas Eestis on rassismi? Kahtlemata. Pole ju mingit põhjust mitte uskuda Eestis elavaid mustanahalisi, kes kõik kinnitavad, et on end siin aeg-ajalt ebamugavalt või lausa ohustatuna tundnud. Muidugi, tegemist pole sedasorti rassismiga, mida väljendab Huckleberry Finni isa, põhjakäinud pätt vana Finn, kes hakkas tänaval kulduuri ja uhket kübarat kandvat mulatist ülikooli professorit kohates valju häälega karjuma: „Miks ei viida seda neegrit oksjonile ega müüda maha?” Ja kui talle seletatakse, et tegemist on vaba inimesega, kes tohib oma osariigis isegi valimas käia, on ta hingepõhjani solvunud ning neab maa põhja säärast „nurjatust” võimaldava riigi ja valitsuse. Tema jaburas maailmapildis ei saa mustanahaline olla vaba, nii nagu kass ei saa olla president.

Selline ogarus on jäänud ilmselt jäädavalt minevikku, kuid mitte kuhugi pole kadunud tavaline, „vana hea” sallimatus, mis paljude kodanike hinges ja peas ikka edasi pesitseb nagu täi pesemata ihul. Kuid olgem ausad – see sallimatus ei väljendu iialgi üksnes üheainsa objekti vastu. Võib olla päris kindel, et tüüp, kes hõigub inetusi teise nahavärviga inimeste kohta – kusjuures pole vahet, kas valge solvab musta või must valget –, tunneb sügavat vimma ka seksuaalvähemuste vastu. Aga vähe sellest, tihtipeale ärritavad teda ka prillikandjad („kuradi prillipapa selline!”), kiilaspead („kiilakas, raisk!”), pikajuukselised („oled sa enda arvates eit või?”), invaliidid („mis vahid, värdjas?”). Teda häirivad liiga paksud ja liiga peenikesed, ninarõngad ja siniseks värvitud juuksed, aga väga võimalik, et ka punased püksid, kollased tennised, rohelised pintsakud – ühesõnaga kõik, mis vähegi erineb tavapärasest ja torkab tänaval silma. Kõik see väärib tema meelest mõnitamist ja võib-olla koguni füüsilist sekkumist – kui meeleolu on piisavalt sõjakas.

Võib olla päris kindel, et tüüp, kes hõigub inetusi teise nahavärviga inimeste kohta, tunneb sügavat vimma ka paksude ja peenikeste vastu, seksuaalvähemustest rääkimata.

Mihkel Muti romaanis „Hiired tuules” on stseen, kus noor filoloogiatudeng, igas mõttes kultuurne ja vaimne Victor Kakk kohtub tänaval kunagise klassivenna, pätistunud Kalle Jermakoffiga.

„Põgeneda polnud kuhugi, inimesi oli liiga hõredalt. Kalle oli väikese salga juht, seda võis kohe näha. Ta oli vähem vines kui teised, kindel ja keskendunud. Näis, et ta vihkab nii mõndagi siin maailmas. Kui nad päris ligi jõudsid, tundis Kalle ta ära ja sõnas ülima põlgusega:

„Miks sa neljakäpukil ei käi ega haugu, kui sa intelligent oled? Miks sa portfelli sangapidi suus ei tassi?”

Oluline on lause: „Näis, et ta vihkab mõndagi siin maailmas”. Pole kahtlustki, et olnuks Victori asemel mõni mustanahaline, pälvinuks temagi inetuid kommentaare, ehk isegi paar hoopi. Kindlasti vihkas Kalle musti. Nagu ka intelligente. Ja veel väga paljutki. Veenda sellist inimest, et rassist olla on inetu, on justkui üritada valmis segatud kartulisalatist munatükid välja noppida. Üleüldine pahurus ja matslus on nii tihke, et ühte komponenti sealt eemalda on võimatu.

Kalle Jermakoff avastas hiljem kultuuri võlud ja vabanes oma sõjakast trotsist. Selles mõttes võiks ju pidada lahenduseks haridust ja sageli see tõesti ka aitab. Aga kahjuks on näiteid ka inimeste kohta, kes on küll lõpetanud ülikooli, aga endiselt maailma peale vihased. Mida nendega teha? Ilmselt lihtsalt eemale hoida nagu nõgesest.