„Kuidas sai see siia?” kummardub rentnik peigmehe poole.

„Jah, seda ma küll ei tea,” sosistab Toots.

„Ei, see on peris võimata,” arvab rentnik, silitades oma pikki vurre.

„Jaa,” vastab peigmees, „aga ma ei või teda siin kogu pulmarahva ees ometi uhtma hakata.”

„Laske tal olla!” rahustab Teele rentnikku ja oma noort kaasat. „On ometi, keda vahtida söögi ajal.”

Just see episood meenub mulle sageli, kui ma kuulen järjekordsest kummalisest kaadripaigutusest Eesti poliitikas. Viimati siis läinud nädalal, kui Urmas Reitelmann nimetati Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee Eesti delegatsiooni liikmeks. „Kuidas sai see siia?” tahaksin ma küsida koos kirikumõisa rentnikuga. Aga Reitelmann pole muidugi ainus säärane „rätsep pulmalauas”, on veel teisigi ja palju. Samuti ei saa öelda, nagu seisneks probleem üksnes EKRE liikmetes, ehkki ei saa salata, et nende panus on tuntav. Alustame kasvõi Henn Põlluaasast riigikogu esimehena – kui ma sellest esimest korda kuulsin, siis näpistasin ennast, sest arvasin, et näen halba und. Kuid kahjuks on teisedki erakonnad teinud veidraid, et mitte öelda lolle valikuid.

(Ma ei oleks ehk kasutanud nii krõbedat väljendit, kuid sain tuge Lauri Vahtre viimasest artiklist, kus soovitatakse „nimetada lollusi julgelt lollusteks”. Teemegi siis vanameistri näpunäidete järgi.)

Tuleb vaid leida nipp, kuidas lähetusest keelduda. Kas vaene Reitelmann sellega tõesti toime ei tulnud? Alati võib ju panna kraadiklaasi salaja vastu põlevat laualampi ja näidata siis Helmetele, et näete, mul on palavik!

Omaette pentsiku kõrvalmaigu lisab neile karjääriredelil tõusudele asjaolu, et vahel tundub: asjaosaline ise oma uusi paguneid kuigivõrd ei ihaldagi. Ka Reitelmann nimetas ENPA-d mõttetuks jututoaks ja avaldas arvamust, et selle võiks üldse laiali saata. Tunnistan siinkohal ausalt, et inimesena, kes on terve elu vältinud kõikvõimalikke koosolekuid, konverentse, seminare ja ümarlaudu, tunnen ma Reitelmanni seisukoha vastu mõningat poolehoidu – sügaval südamesopis. Teisalt, mõistusega saan ma aru, et leidub inimesi, kellele säärased kogunemised ideaalselt sobivad ja kes suudavad „jututubades” palju kasulikku korda saata. Lihtsalt igale inimesele oma! Tuleb vaid leida nipp, kuidas viisakalt, ent otsustavalt lähetusest keelduda ning jätta vabanenud koht kellelegi, kes Euroopa tagatubades askeldamisest rõõmu tunneb. Kas vaene Reitelmann sellega tõesti toime ei tulnud? Alati võib ju panna kraadiklaasi salaja vastu põlevat laualampi ja näidata siis Helmetele, et näete, mul on palavik!

Aga läks, nagu läks, nüüd on küsimus selles, kuidas sündinud tõsiasjadesse suhtuda. Ja siinkohal viitangi ma Teele väga mõistlikule seisukohale: ei maksa liialt erutuda, las nad olla, on kedagi vahtida söögi ajal.

Mäletatavasti sai Kiirega veel kõvasti nalja. Ta hakkas kõnet pidama, siis kukkus laua alla ja siis sai kõige krooniks taldrikutäie kuuma suppi krae vahele. „Mõne aja pärast käperdab kõrbenud oinanäoga rätsep pulmalaua teisest otsast Lesta ja Tali toolide vahelt päevavalgele. Enne kui lauasolijad teda natukenegi silmitseda jõuavad, haarab ta nagi otsast ühe kasuka ja mütsi ja jookseb uksest välja.

„Ära nüüd, kurat, viis minu kasuka ja mütsi!” hüüab Uhmardu August põgenejale järele tõtates.”