NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: Suure-Lähtru mõis ja neitsi Maarja
Mart Helme omaaegse skandaalse rahakasutuse ja selle tõttu Moskva suursaadiku kohalt lahkumise avalikuks tulek meenutab tuntud vanasõna „lase sant sauna, ronib lavale ka”. Kui omal ajal poleks kusagil tagatoas salaja otsustatud, et mätsime skandaali kinni ega tee Eestile häbi, vaid oleks antud kuritarvitustele ametlik käik, oleks praegu kõigil puhtam ja kuivem tunne ning mõni mees ei saaks käia ringi nii tähtsa näoga, justkui oleks ta puhas kui prillikivi. Aga kuna leiti, et mõistlik on „sant” siiski „sauna” jätta, ongi ta nüüd lavale roninud ja eitab kõike.
Eks tegemist ongi sõna sõna vastu olukorraga. Indrek Tarand kinnitab üht, Mart Helme lükkab selle ümber. Keda uskuda? Tarandi ütlustele lisab minu jaoks tublisti kaalu tollase välisministri Toomas Hendrik Ilvese toetus, samuti see, et tollane peaminister Mart Laar on selge sõnaga kinnitanud, et kui juba Indrek Tarand midagi väidab, ju tal on siis ikka tõsi taga. Laar, kelle erakond Isamaa on praegu EKRE-ga koalitsioonis, võinuks ju toetada hoopis oma liitlast ja teatada, et kui juba Mart Helme midagi eitab, siis ju ta tõtt kõneleb, aga ta ei teinud seda, sest on aus inimene. Nii et minu jaoks kaaluvad Tarandi, Ilvese ja Laari avaldused Helme oma igas mõttes üle.
On veider ja paranoiline ette kujutada, kuidas Tarand, Ilves ja Laar saavad südaööl kusagil mahajäetud veskis kokku, et sepitseda vandenõu siseministri kukutamiseks.
Muidugi, ega santi lavalt enam nii lihtsalt alla ei saa. Juhtunust on palju aega möödas ja mingeid dokumente ilmselt säilinud pole, ehkki muidugi, mine sa tea... Küllap see hoiabki Mart Helmet tagasi kohtu poole pöördumast: kui anda asjale ametlik käik, äkki tuuaksegi mõni paber siiski päevavalgele. Lihtsalt on süüdistusi põlglikult tõrjuda ja väita, et tegemist on EÜS-i vandenõuga. (Lisan kohe, et ka mina kuulun EÜS-i vilistlaste hulka, seega olen samuti „osa jõust, mis kõikjal tõstab pead”.) Siiski on üsna veider ja paranoiline ette kujutada, kuidas Tarand, Ilves ja Laar saavad südaöösel kusagil mahajäetud veskis kokku, et sepitseda vandenõu siseministri kukutamiseks. Pigem on ju tegemist inimestega, kes omal ajal suursaadik Helme naha päästsid ja lasid tal vaikselt erru minna. Ega nende käitumine õigusriigile päris kohane polnud ja ilmselgelt hakkas nüüd südametunnistus pisut vaevama. Olgu siis mineviku patud vähemalt selge ja valju häälega avalikult välja öeldud, isegi kui nende pattude eest karistada enam ei saa.
Aga nagu öeldud, tegemist on usuküsimusega – umbes samamoodi, nagu ateistil on keeruline nõustuda väitega, et neitsi Maarja eostus patuta, samas kui harras kristane peab seda täiesti võimalikuks. Suure-Lähtru mõisa ostmise ja kordategemisega on täpselt sama lugu. Helme valijad eelistavad uskuda, et see leidis aset ilma patuta ehk üksnes tänu püha vaimu sekkumisele ja kõik süüdistused on vaid nurjatute liberaalide järjekordne vandenõu armastatud rahvajuhi vastu. Ma pole kommentaariume jälginud, aga küllap sõimatakse ka Tarandit toetanud Laari juba kusagil liberaaliks ja punaseks, nagu juhtus Mihhail Lotmaniga, kes söandas oma intervjuus väita, et tõeline konservatiiv jääb alati nii sõnas kui ka teos soliidseks. Usk on alati pime ja küünla süütamine teeb ammu valgusest võõrdunud silmadega haiget.
