Ilmselt pole siis mõtet imestada ka selle üle, et inimeste ajus keerlevad ikka ja jälle ühed ja samad mõtted – mis peaksid loogiliselt võttes olema ammuilma läbi mõeldud. Näiteks ei tohiks abstraktne kunst tänapäeval justkui mitte kedagi ehmatada ega erutada. Tegemist ei ole ju mingi värske moeröögatusega, vaid piltlikult öeldes halli habemega taadikesega, möödunud sajandi kunstivooluga. Juba 60 aastat tagasi, kui seltsimees Hruštšov Moskvas abstraktsionistide peale paukus, olid selle stiili rajajad oma tööd juba ammuilma valmis maalinud, klassikuteks saanud ja ära surragi jõudnud. Muidugi, raudse eesriide taga elanud Nikita Sergejevitš ei pruukinud lääne kunstiajalooga kuigi hästi kursis olla. Vahepeal on kulunud veel palju-palju aastaid, ka Hruštšov ja raudne eesriie on minevikuks saanud, aga hämmastaval kombel leidub ikka mõni inimene, kes otsib abstraktselt maalilt Milka šokolaadilt tuttavat mustavalgekirjut lehma. Ja kui ei leia, siis üllatub ja saab pahaseks.

Nagu juba öeldud, pühi tolmu palju tahad, ikka koguneb ta riiulile tagasi.

Huvitav, millal ilmub välja mõni kodanik, kes algatab diskussiooni selle üle, kas ehk naistelt võiks valimisõiguse ära võtta või siis üritaks taastada orjapidamist?

Sama lugu on vaidlusega abordi üle. Tundub ju ka, et see võitlus peaks olema ammu võideldud, kõiki poolt- ja vastuargumente on sada korda kuuldud ja mõistlik otsus juba vähemalt põlvkond tagasi langetatud. Aga ei, ikka ilmub iidne teema jälle päevavalgele nagu nõges lillepeenrasse. Vahel tundub lausa, et meie hulgas elab inimesi, kes on kosmilist päritolu – selles mõttes, et kuu pealt kukkunud – ega ole seetõttu kursis kõigi nende lugematute valusate kogemustega, mida abordi riiklik keelustamine aegade jooksul kaasa on toonud. Suured, siirad ja lihtsameelsed silmad pärani, üritatakse uuesti avada aastakümnete eest targu kinni naelutatud laegast, nagu vastsündinud ja vähimagi kogemuseta koerakutsikas proovib lakkuda herilast.

Huvitav, millal ilmub välja mõni kodanik, kes algatab diskussiooni selle üle, kas naistelt võiks valimisõiguse ära võtta või ehk üritaks taastada orjapidamist?

Abielu mõistet juba palehigis defineeritaksegi, justkui oleks just see meie ajastu suurim probleem. Aga kui juba on nii kange soov kõike reguleerida, siis milleks piirduda üksnes sellega, et abielu on mehe ja naise vaheline liit? Võiks minna veelgi täpsemaks. Meile ei meeldi, kui abielluvad samasoolised – olgu. Aga kas meile meeldib, kui vana naine abiellub noore poisiga? Ei, see pole ka ilus! Mees võib naisest vanem olla, aga mitte vastupidi. Või kas tasuks heaks kiita kahe äsja kooli lõpetanud noore liitu? Pole neil kuskil elada, pole kindlat sissetulekut ja kui nad veel peaksid lapse saama, kas on neist siis õigeid vanemaid? Seega oleks ehk mõistlik põhiseadusse raiuda, et abielu on materiaalselt kindlustatud vanema mehe ja ennast tubli perenaisena tõestanud noore naise liit. Tundub ju õige ja hea?