NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: Toompeal peetakse jaanipäeva
Algusest peale hakkab kõik kiiva kiskuma. Jüri Ratas paneb kohe tähele, et jaanipeolised on kuidagi hallide nägudega ja kõvemat häält kuuldes võpatavad ehmunult. Aga keegi ei kõnele sellest, mis teda vaevab, kuni saabub pensionile läinud punkar Kojamees, silmad hirmust suured kui tõllarattad.
„Mul käis täna öösel Euroopa Liidu lipp külas! Tahtis ära tappa!” kuulutab ta valju häälega. „Oi kui jube oli!”
Nüüd pääsevad ka teiste keelepaelad valla. Tuleb välja, et Euroopa Liidu lipp on neidki öösel kimbutanud. Kojamees jutustab, kuidas ta keset ööd üles ärkas ja nägi, et tema voodi kõrval seisab sinine lipp nagu hauast ilmunud vaim. Suurest ehmatusest ei suutnud ta kätt ega jalga liigutada. Lipp oli kumeda häälega öelnud: „Sina hääletasid mu Valgest saalist välja, nüüd hakkan ma öösiti sinu magamistoas käima!” ja tontlikult naernud. Kojamehel oli hääl viimaks tagasi tulnud ja ta oli vapralt hüüdnud: „Eestimaa, sul olen truu ma surmani!” Aga lipp kostnud selle peale:
„Kui sa, Kojamees, kohe vait ei jää, siis ma viin su jõkke!”
Selle peale oli Kojamees minestanud, aga kui ta toibus, oli lipp kadunud, ainult üks kuldne Euroopa Liidu täheke oli ohvrile tagumikku torgatud ja tegi seal põrguvalu.
„Täpselt nagu meil!” kiidavad kõik teised koalitsiooniliikmed takka ja vahivad kartlikult ringi.
Ratase voodi juures kuri lipp käinud pole, aga siiski tunneb ta end ebamugavalt. Jaanipäev peaks olema tore ja rõõmus, milleks need tondijutud? Temal on õhtuks hoopis teised plaanid, jaaniöö on ju armastuse aeg... Ta teeb juttu ilusa proua Kingoga ja küsib otse, kas IT-minister oleks nõus koos temaga öösel metsas sõnajalaõit otsima, aga siis selgub, et proua Kingo ei tulegi jaanipeole.
„Mina ei pääse kuhugi, ei jaanitulele, ei välismaale, mina ootan juba kaks aastat torumeest,” kurdab proua. „Muudkui lubab, et homme tuleb! Mina ootan päev otsa, viimaks helistan – tema jälle, et homme! Ma olen sellest nii tüdinud, kraanikauss on täitsa umbes ja äravoolust tuleb lausa raipehaisu!”
Ratas on pettunud, oma vaimusilmas oli ta juba igasuguseid asju ette kujutanud. Kuidagi lörri kipub minema see jaanipäev. Eemal on puhkenud hirmus tüli, naised nutavad ja kisendavad, sest Henn Põlluaas, kelle peale oli jäänud moonakoti täitmine, on ostnud kakssada kilo sülti ja rohkem mitte midagi.
„Lollakas oled või? Mida me teeme jaanipäeval süldiga?” karjuvad naised. „Me tahame grillida! Miks sa šašlõkki ja vorste ei ostnud?”
„Sült on vana Eesti toit,” püüab ehmunud Põlluaas end kaitsta.
„Kuidas me seda plöga sööme? See ju hakkab tule ääres sulama!” lähevad naised aina enam marru.
„Lusikaga siis ehk…” pobiseb Põlluaas ja katsub nalja teha: „Las sulab, seda libedamalt alla läheb.”
„Tead, sa vala see libe endale köögipõrandale ja lase seal peal liugu!” karjuvad vihased naised talle vastu ja mehedki põrnitsevad õnnetut spiikrit tigedalt. „Kakssada kilo sülti! Ei noh, tore jaanipäev, ausõna!”
