Foto: efis.ee

Ülesoo omad tõusevad just lauast, kui keegi valjusti uksele koputab.

„Uks on lahti!” hüüab Toots. „Tulge aga sisse, mis te kopite!”

Vaevalt on ta seda öelnud, kui hakataksegi sisse tulema. Tootsil ja Teelel vajub suu ammuli, haige vanaperemees aga lööb risti ette ja pomiseb: „Olgu taevaisa meile armuline!”

Sest sissetulijaid on palju! Kõigepealt muidugi Lible, seejärel Kiired – vana Kiir kõige ees ja kolm punase peaga poega tema selja taga. Kohe täitub kitsuke kamber hirmsa lambiõlilehaga. Kiirte järel Paunvere apteeker, punase nina otsas hiigelsuur tilk, mis läigib nagu idamaa kalliskivi. Siis linnasaksad: Kippel, Tali, Lesta ja Luts. Ja kõige lõpuks ilmatu paks köster, kes juba sisse tulles ajab kapsatünni kõhuga ümber.

„Mis... mis lahti?” kogeleb Toots. „Kuidas te siis nüüd sedasi... kõik korraga? Ei noh, tont võtku, mul on külaliste üle muidugi alati hea meel, aga... nojah, kui te mu pulma tulite, siis jäite hiljaks, aga kui minu matusele, siis jälle saabusite sutsu varavõitu.”

„Meie tulime appi!” teatab Jorh Aadniel tähtsalt ning köster seletab:

„Jah, vabariigi valitsuse korraldusega saadetakse kõik kodanikud appi põllutöödele. Milleks meile võõrtöölised, kui me võime ise käed külge panna? Nii et armas härra Toots, meie jääme kõik nüüd sügiseni Ülesoole ja aitame nii, kuidas võime.”

„Või siis sedasi...” neelatab Toots. „Ah et kohe sügiseni? Madis mind võtku, aga...”

Kiired korraldavad samal ajal mööblit ümber. „Kaks meetrit peab vahet olema!” piiksuvad nad. „Valitsuse korraldus! Kaks meetrit!”

Kuid keegi ei kuula teda, „abilised” tunglevad juba laua ümber ja lasevad toidul hea maitsta. Luts pakub end appi õlut laskma ja juba ta triivibki koos Liblega sahvri suunas. Paks köster topib terve heeringa suhu. Kiired korraldavad samal ajal mööblit ümber. „Kaks meetrit peab vahet olema!” piiksuvad nad. „Valitsuse korraldus! Kaks meetrit!” Nad tõstavad toole ja nihutavad kappe, nii et Ülesoo krantsil jääb saba kapi ja seina vahele ning ta pistab kõrvulukustavalt ulguma.

„Oodake nüüd!” palub Toots. „Arutame seda asja! Appi põllutöödele... Hea küll, aga mis põllutöid te teha mõistate?”

„Kas ma pole teile seda lugu rääkinud, kuidas me koos kadunud Nossoviga naerist välja tõmbasime?” alustab ärimees Kippel. „Oodake, ma valan endale sortsu viietärnilist ja palun ulatage see sink siiapoole, veel parem, tooge sahvrist uus, ja siis ma kohe kõnelen.”

Samal ajal tabab vana apteekrit hirmus köhahoog, ta muudkui läkastab ja kõõksub, nagu hakkaks hinge heitma.

„Ega teil ometi koroonat ole?” küsib Toots murelikult.

„Öelge parem mõni haigus, mida mul pole,” vastab rohuteadlane. „Laske ma heidan laua alla pikali ja pange mulle üks ämber kõrvale, et ma saaksin sinna röga sülitada. Ja kui on aeg põllule minna, siis tirige mind jalgupidi.”

Toots põgeneb tagakambrisse, kus Teele juba ees on ja abikaasale suurte hirmunud silmadega otsa vahib.

„Joosep, mida me teeme?”

„Sul hea küsida,” vastab Toots mõrult. „Mina ei tea, aga seda ma tean küll, et paljaks nad meid söövad.”

„Ega see ole veel kõik,” ohkab Teele. „Lesta kõneles, et siiapoole on teel terve Mauruse kool. Saadeti ka appi põllumeestele.”

„Nii...” venitab Toots. „Siis on meiega lõpp. Kas paneme koos nööri kaela või ükshaaval?”

„Joosep, aga kas sul see püstol on alles? See, millega sa kooli ajal sauna akna katki lasid?”

„Ah see? Jah, on küll,” lausub Toots mõtlikult. „Sul ikka pea lõikab, Teele.”

Teises toas hakkab Arno Tali viiulit piinama ja põranda värisemisest on aru saada, et köster tantsib. Toots võtab kapist relva.