Uute tõugude sünd võtab palju vähem aega, võtame näiteks koerad. Mopsi või taksi aretamine on läinud märkimisväärselt kiiremini. Seega võib siiralt loota, et praegune eriolukord annab tõuke ka uue inimtõu väljakujunemisele.

On ju praegu kogu maailma inimesed jagunenud laias laastus kaheks. Ühed peavad juba ainuüksi oma elukutse tõttu pidevalt väljas ringi liikuma: arstid, müüjad, bussijuhid, ehitajad, toidukullerid jne. Peale nende rahutud hinged, kes hoolimata ametlikust ja kõikjal sääsena pinisevast sõnumist „Püsi kodus!” ikkagi aeg-ajalt linna peale hiilivad, et külastada salamahti mõnda endiselt avatud kohvikut või siis lihtsalt jalutada, sportida, pargis sõbraga kokku saada ja silmast silma juttu ajada. Ning on teised, kes istuvad sõnakuulelikult kodus, järgivad ranget režiimi, ei julge toidupoodigi minna ja suhtlevad maailmaga üksnes arvutiekraani kaudu. Nemad ongi see Austraalia, muust maailmas eraldatud kontinent, millest ma uute eluvormide tekke puhul nii palju loodan.

On täiesti võimalik, et aastate jooksul kujuneb välja inimese kaks alaliiki: õueinimesed ja koduinimesed.

Muidugi, eriolukord on kestnud veel liiga vähe aega, et saaksime mingeid vilju nautida. Praegu veel ei erine õues käivad ja õues käimisest hoiduvad inimesed üksteisest millegi poolest. Aga aega on! Kõik asjatundjad on ju väitnud, et koroonaviirus on tulnud selleks, et jääda, nii nagu me elame paratamatult kõrvuti gripi ja tuulerõugetega. Seega tuleb ka edasipidi olla ettevaatlik ja üritada haigestumist vältida, selleks kindlaim moodus on hoiduda kontaktidest teiste inimestega ja püsida kodus luku taga – nii nagu tegid kolm põrsakest oma uhkes kivimajas, et pääseda kurja hundi käest. Kui see taktika on seni toiminud, siis miks peaks seda muutma?

Pealegi mulle tundub, et paljudele inimestele on kodus redutamine meeldima hakanud. Arutletakse vaimustunult selle üle, milleks üldse büroosid pidada, kui kõik tööd saab teha kodukontoris; milleks käia kinos, kui kõiki filme võib vaadata tahvelarvutist; milleks käia teatris, kui näitlejad sulle veebis unejutte loevad. Milleks minna kõrtsi, kui kuller toob sulle näsimise ukse taha? Sõber Arvo Kukumägi rääkis alati kerge põlgusega inimestest, kes elavad kogu oma elu justkui kapi taga. Varem oli see küllaltki keeruline, elu sundis neid vahel siiski värske õhu ja tõmbetuulte kätte minema. Nüüd on säärane elulaad aga isegi eeskujuks seatud.

Seega on täiesti võimalik, et aastate jooksul kujuneb välja inimese kaks alaliiki: õueinimesed ja koduinimesed. Esimesed elavad nii, nagu inimesed ikka on elanud, teised aga sarnanevad pisut akvaariumis peetavate kuldkaladega. Toast välja tulla nad ei julge, kuna õues leidub igasugu haigusi, ja küllap nad ei tulekski enam värskes õhus toime, vaid hukkuksid nagu eksootilised linnud metsikus looduses. Me näeme neid ainult arvuti kaudu. Nad on kahvatu jumega, kuid väga terved ja lehvitavad meile rõõmsalt teiselt poolt ekraani. Seda, kas neile kukkur kasvanud on, me ei tea, sest nii madalalt veebikaamera ei filmi ja loodusuurijaid koduinimesed tuppa ei lase, et mitte nakkust saada.