Jüri Ratas on ka peole kutsutud. Ta sööb kringlit – keedetud kapsa jätab targu proovimata –, kõlgutab jalgu ja laseb pilgul ringi rännata. Hirmus palju on laua taga tühje toole. Kuhu on kõik läinud? Kas ehk müravad teises toas?

Ratas läheb kadunud kaaslasi otsima. Neid pole aga kusagil näha. Viimaks jõuab kemmergu juurde ja paotab igaks juhuks ka selle ust – et mine tea. Ja taevake! Kemps on erakonnakaaslasi paksult täis!

„Mis te siin teete?” alustab Ratas ja tahab ka sisse astuda, aga juba tõukab üks paks poiss ta jõhkralt kemmergust välja ja kisub ukse kinni. Nii palju jõuab Ratas siiski näha, et poisid on kogunenud troppi kraanikausi juurde ja vahivad põlevi silmi mingeid fotosid.

Ratas läheb nördinult tagasi söögisaali. Mart Helme näeb, et peaminister on kuidagi tujust ära ja küsib:

„Mis lahti? Sa oled sellise näoga, nagu oleks sind mõni sots hammustanud.”

Ratas kõneleb kogetust. Siseminister läheb pahameelest näost punaseks.

„Ah et kemmergus? Ja vahivad mingeid pilte? No ma võin mürki võtta, et tegemist on homopropagandaga! Jalamaid läheme sinna ja vaatame, mis sigadus see on! Kord tuleb majja lüüa!”

Ah et kemmergus? Ja vahivad mingeid pilte? No ma võin mürki võtta, et tegemist on homopropagandaga!

Ta marsib otsustavalt kempsu suunas. Ratas jõuab pahase mehega vaevu sammu pidada. Helme lööb kempsuukse hooga lahti ja käratab:

„Mis siin toimub? Fotod siia!”

Ehmunud koalitsioonipoliitikud püüavad pilte selja taha peita, aga Helme on kiirem. Ta krahmab asitõendid enda kätte ja paneb prillid ette.

„No vaatame…”

Aga fotodel pole homopropaganda, vaid midagi veel hullemat – Kaja Kallas! Helmel jääb ehmatusest hing kinni.

„Püha Jeesus! Kust te need saite?”

„Kri… Kri…” piuksub keegi hädise häälega.

„Mis kri-kri! Räägi, ära krigise!”

„Kristen Michal andis.”

„Kas ma pole keelanud reformierakondlastelt midagi vastu võtta? Need on kurjad inimesed, nad soovivad meile halba!” sõitleb Helme. „Kaja Kallase piltide vaatamine on noore mehe tervisele väga kahjulik! Võib juhtuda nii, et te ei saa enam kunagi lapsi!”

Süüdlased on mornilt vait. Mart Helme paneb konfiskeeritud fotod taskusse.

„Et see oleks viimane kord!” ütleb ta rangelt. „Meie oleme patrioodid ja kristlased, meile pole selliseid pilte vaja. Näete, ma annan teile midagi palju paremat.”

Ta kougib taskust pastapliiatsi.

„Otse Pariisist!” kiidab ta. „Siin peal on Marine Le Pen! Keerad pastaka nii – ja hoplaa! Ja siis keerad teistpidi – ja vupsti! Vaat mängige sellega!”