NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: valitsuses on sügis
Sügis on käes ja kured on lennanud ära... Aga ära on lennanud ka ilus proua Kingo, kelle kohta Jüri Ratas oli hellitanud omajagu lootusi. Oli õppinud pähe luuletusi, pannud ennast kirja flamenkokursustele – ikka selleks, et mujet avaldada, et meeldida. Kuid selgus, et kenale prouale jäid silma sootuks teistsugused poisid, nagu näiteks keegi pikk ja punase näoga volask, kes mõistis häbenemata üles lugeda kõik inimese kehaavaused. Teiste seas needki, mille kohta vanaema oli Jürile öelnud, et neid nimesid ei tohi korralik poiss isegi mitte teada, veel vähem kõva häälega välja hõigata! Aga näed, proua Kingole selliseid paharetid meeldisid... Ühel päeval oli ta koos pika volaskiga kadunud, ainult katkised sukkpüksid prügikastis jäid teda meenutama ja levitasid veel kaua uimastavat lõhna.
Kohe hakati kenale prouale muidugi ka asendajat otsima, aga no jumaluke, mis asendajad need olid! Naljanumbrid! Tuleb näiteks Mart Helme kavalalt naeratades, enesel käes mingi vormitu jurakas – pruun jõupaber on hooletult palliks kortsutatud ja sellele siis rätik ümber seotud, justkui oleks tegemist naisterahvaga.
„Ole lahke, uus IT-minister,” kõneleb Helme, aga Jüri Ratas raputab pead.
„See pole ju inimene, see on nukk!”
Helme mühatab pahaselt ja lahkub, aga on peagi uuesti tagasi.
„Aga palun! See peaks ometi ministriks sobima! Imetle, Jüri-poiss, isegi vurrud on teisel!”
„See on ju lõpnud kass!” karjatab Jüri kohkunult. „Kole! Ja miks tal öösärk seljas on?”
„See on kleit!” vaidleb siseminister. „Mis sellest, et kass, peaasi, et tark! Ja pole ta lõpnud midagi, väsinud ainult. Oota, lase puhkab pisut, küll siis kukub kamaaruskat tantsima ja viskab hundiratast kah veel!”
„Vii see hirmus loom ometi minema!” palub Jüri jumalakeeli ja Mart Helme lahkubki porisedes, kuid mitte kauaks – vaevalt poole tunni pärast pressib ta end uuesti tuppa ja esitleb järgmist ministrikandidaati.
„Soh! See on esimene klass! Paremat ministrit ei leia isegi seitsme maa ja mere tagant! Öeldagu veel, et EKRE pink on lühike.”
„Mis minister see on, see on padi!” hüüab Jüri ahastavalt. Ja nii see tõesti on, ainult et keegi on padjale vildikaga silmad, nina ja naerusuu peale joonistanud. Helme kaob puhisedes ja virutab ukse enese järel pauguga kinni.
Siis saabub vana Raivo Aeg, istub, pühib laubalt higi, kõneleb hingeldades:
„Küll on rist! Oli mul ilus prokurörike, sõstrasilmne Perlingu proua, aga näed, neile seal ei kõlvanud! Ega’s midagi, otsisin edasi, pakkusin kõiksugu uhkeid emandaid ja naksakaid preilisid, aga üks oli liiga paks, teine liiga peenike, üks liiga pikk, teine liiga lühike. Ei kõlvanud blondid, ei kõlvanud brünetid, ei kõlvanud punapead. Küsin siis otse: öelge, mida te tahate! Minu mõistus enam ei võta! Kummarduvad ligemale, sosistavad: äkki tood mõne mehe? Kas sa kujutad ette? Kust ma neile selle mehe võtan? Minul ei ole selliseid telefoninumbreid. Küll on raske olla koalitsioonis inimestega, kes mõtlevad ööd ja päevad ainult homoseksist!”
