NÄDALA NÄGU | Anonüümne kommentaator
Ahoi, ristirahvas! Vaadake taevasse! Vaadake veel! He-hee! See oli kajakasitt. Pole hullu, mis ei tapa, see teeb tugevaks. Rohkem pole tarvis taevasse vaadata, pühkige silmnägu puhtaks ja minge koju.
Mina olen juba kord selline lõbusa loomuga, armastan huumorit. Inimesi luues mul ka vahel tuleb selline naljatuju peale, et lase aga olla. Igav oleks ju aina ühesuguseid olendeid vorpida, ega ma pole mingi kummikute tootja! Siis vahel teengi vigurit.
Minu käest on viimasel ajal sageli küsitud: kust tulevad siia ilma anonüümsed netikommentaatorid? Kas tõesti on jumal ka nemad loonud? Ikka! Neid ma meisterdangi siis, kui igapäevatöö üle viskab. Kui oled ikka loonud järjest sada tuhat normaalset inimest, kõigil nina keset nägu ja juuksed seitlis, siis tekib isu väikese kõrvalehüppe järele. Eks ole, isegi inimene tahab vaheldust, soovib mõnikord lipsu lõdvaks lasta, mis siis veel jumalast rääkida!
Võtangi siis väikese napsi ja asun katsetama. Kõige lollikindlam moodus on vahetada ära pea ja tagumik. Rohkem polegi tarvis, et sünniks uus ja huvitav eluvorm. Puhud olendile eluvaimu sisse ja juba ta läheb, lausa jookseb – ning ikka arvuti taha! Arvutid kohe tõmbavad neid ligi, justkui magnetiga, umbes samamoodi nagu emane koer isast. Ja kohe läheb ka kommenteerimiseks, sõrmed toksivad klahve sellise kiirusega, et küünte alt lendab tuld!
Miks nad anonüümselt kommenteerivad? Aga ega siis tagumik ei tea, mis ta nimi on! Tema sees ei liigu mõtted, vaid hoopis teised ollused. Ja neid ta siis arvutisse sisestabki, seda enam, et luude ja kontide asemel on tal käte sees soolikad, mis ulatuvad sõrmeotstesse, ja sealtkaudu kõik paks ja peenike arvutisse voolabki, nii et vahujuga taga.
Mõned inimesed on mulle helistanud ja kaevanud, et neile ei meeldi see, mida netikommentaatorid teevad. Aga selline loodus ongi – metsik! Looduses on ehk palju säärast, mis inimesele ei meeldi: puugid ja kirbud ja sääsed, ja mõne arvates kraaksub vares inetu häälega. Ometi olen mina kõik need elukad loonud ja andnud neile loa talitada nii, nagu heaks arvavad. Rähn toksib puud, kommentaator toksib klahve – ühesugused pudulojused on nad mõlemad. Mina olen nad valmis teinud, vintis päi muidugi ja naljaviluks, aga see ei muuda asja.
Selline põhimõte on mul ka, et mina hiljem midagi parandada ei viitsi. Käib küll! On nagu on! Ja kuidas sa hakkadki anonüümset kommentaatorit õigeks seadma, kui teine on vahest juba abiellunud ja kuhugi tööle läinud või lausa erakonda astunud ja seal oma rammusa kõnepruugiga karjääri teinud. Abikaasa ja sõbrad ju ehmuvad, kui inimene ilmub korraga välja justkui äravahetatuna – punetava tagumiku asemel vaatab krae vahelt välja kammitud pea! Abikaasa ja kolleegid pole kodaniku säärase välimusega sugugi harjunud, see tundub nii võõrastav. Ja jutust ei saada aru, inimene on järsku nii arukas ja malbe, kõneleb viisakalt, üldse mitte marutõbise kombel... Arvutit kasutab ainult õpetlike esseede ja armastuskirjade kirjutamiseks, peeretuse asemel on palgel naeratus. Nii järsk muutumine on õudne. Milleks perele ja lähedastele sääraseid kannatusi valmistada?
Tegelikult on mul hoopis uued ja veel vahvamad mõtted varuks. Ma ei hakka neid välja lobisema, aga käige internetis, lugege lehti, vaadake telekat – küll siis varsti saate selliseid tüüpe näha, et oh-oh-hoo!
