Tuttavad teavad, et ma olen selline minevikuinimene, kelle lemmikajajärk jääb 1980-ndatesse ja ka sellele eelnenud kümnenditesse. Ega muidu oleks ka sündinud sarja „ENSV”. Sellesama telesarjaga seoses on mult tihti küsitud, kas ma igatsen taga tollast aega. Ja olen ikka vastanud, et ma ei igatse taga ENSV-d (kuigi mu lapsepõlv oli seal igati õnnelik), vaid seda ajajärku üldiselt: üleilmastumise ja failide eelset ehk pärisasjade aega.

Muidugi annan ma endale aru, et ajaratast ei saa tagasi keerata, kuid palju moodsa elu kohustusi proovin edasi lükata nii kaua kui võimalik. Näiteks on mul endiselt nuputelefon ja ma käin internetis üldjuhul ainult kodusest lauaarvutist – seega kui olen kodust väljas (kasvõi lähen Viljandist Tallinnasse), siis ei saa mind muud moodi kätte, kui helistades või SMS-i saates. Selline elukorraldus tagab näiteks, et ma ei pea kuskil nurga peal põlve otsas tööd tegema.

Uued normid

Ega selline elu kiirelt muutuvas maailmas lihtne ole ja mida aasta edasi, seda vähemaks minusuguseid jääb. Paraku aga ei kaitse meid, vanamoelisi inimesi, erinevalt paljudest teistest vähemustest keegi. Pidevalt tõmmatakse igasuguseid vanamoodsaid teenuseid koomale, sundides uusi norme omaks võtma. Kasvõi see muudatus, et alates juulist saab riigiasutustele arveid esitada ainult mingi elektroonilise süsteemi kaudu. Kardetavasti muudetakse varsti ka nutitelefon mingite riiklike teenuste kaudu kohustuslikuks.

Vahepeal oli väga populaarne okupatsioonist vabanemise taustal küsida, kas me sellist Eestit tahtsimegi. Olen ikka mõelnud, et mina ei tahtnud. Aga selline vastus ei tähenda, et ma oleksin praeguses Eestis pettunud. Ma olen pettunud maailmas, kuhu me vabanedes sattusime. Sa istusid puuris ja vaatasid sealt välja, mõeldes, et küll oleks tore, kui saaks seal vabas maailmas olla. Aga selleks ajaks, kui sa puurist välja said, oli väljas hoopis teine maailm. Ma ei nuta tegelikult taga mitte kadunud noorust, vaid seda maailma, kuhu arvasin end sattuvat, aga mida enam ei olnud. Umbes sarnased tunded võisid olla neil vanematel inimestel, kes arvasid naiivselt, et kui Eesti saab taas vabaks, siis läheb elu edasi sealt, kus enne sõda pooleli jäi.

Ma ei nuta tegelikult taga mitte kadunud noorust, vaid seda maailma, kuhu arvasin end sattuvat, aga mida enam ei olnud.

Samale äratundmisele jõudsin ka mõni aeg varem – siis, kui vaatasin ETV+-ist Pierre Richardi vanu komöödiaid. Kui neid lapsena 1980-ndate esimeses pooles rahvast pungis kinosaalides esimest korda vaatasin, siis peale naljade ahmisid pärani silmad pildikesi Lõuna-Prantsusmaast ja Pariisist, välismaast! See tundus justkui muinasjutumaailm, kuhu ma kunagi ei pääse. Nüüd vaatan sama filmi täpselt samade tunnetega. Vahepeal on küll piirid lahti läinud ja olen Prantsusmaal ning selle pealinnaski korduvalt käinud, kuid see on olnud hoopis teine Prantsusmaa.

Jah, ma tunnen end justkui tegelane Andrus Kivirähki näidendist „Helesinine vagun”, kus 30-aastased nutsid taga oma nõukaaegset noorust ega saanud kuidagi klappi vabas Eestis kasvanud neiuga. Kummaline on aga mõelda, et seesama uue aja Sirts, kes seal nendele meestele oma moodsa suhtumisega vastandus, võiks praeguses maailmas ise nutitelefonipõlvkonnaga suheldes olla peaaegu samasuguses situatsioonis.

Aga olgu, on laulupeo nädal ja üldlaulupidu on just üks selliseid ettevõtmisi (erinevalt Retrobestist, mis on lihtsalt karneval), kus saab tunda, et kõik vana ja hea pole veel kadunud.

Andrus Kivirähk puhkab juulis, teda asendavad sel ajal teised sõnavõlurid.