Balti kett Raplas Foto: Väino Meresmaa

Balti ketist olen ma oma mälestustes pikalt kirjutanud, sest sündmus oli tõesti erakordne. Alates sellest, kui tsirkuseartistid perekond Hummermannid moodustasid 1926. aastal inimtorni, mis ulatas Tallinna Jaani kiriku tornitipuni, nii et kõige ülemine Hummermann ulatas keelega risti puudutama, polnud Eestis midagi samaväärset sündinud. Kusjuures Balti kett trumpas tsirkuserahva triki veel mitmekordselt üle!

Tõsi, nagu suurte ideede puhul ikka, oli vaidlusi kõvasti. Mäletan, kuidas üks tuntud rahvarindlane tegi ettepaneku, et ketis seistes ei peaks tingimata hoidma naabril käest, vaid soovi korral võib kahmata ka kannikast. See, ütleme ausalt, kaunis labane idee sünnitas tuliseid vaidlusi ning hääletati viimaks eestseisuses maha häältega 14 : 13. Samuti arutati mõnda aega tõsimeeli, kas mitte muuta inimketti omalaadseks köie tirimise võistluseks – eestlased sikutaksid ühelt poolt, leedulased teiselt poolt ja võidaks see, kes läti rahva enda territooriumile tõmbab. Lätlaste õnneks jäi ka see mõte teoks tegemata.

Viimaks olid kõik vaidlused vaieldud. Täpselt 30 aastat tagasi ühendasid tuhanded inimesed oma käed ja Balti kett oli sündinud.

Inimesed võtsid üksteisel käest kinni ja seisid siis sedasi, näol rõõmus naeratus. Kui varem oleks neid peetud armunuteks, siis nüüd oli selge, et tehakse ketti.

Minu töö aga alles algas! Asi oli selles, et suures vaimustuses moodustunud inimketti polnudki enam nii kerge lahti harutada. Ei saanud ju ka inimeste pusasse läinud esijäsemeid lihtsalt mootorsaega ära lõigata, iseseisev Eesti vajas ülesehitamist ja töökäsi! Nii tuldigi minu kui sepa juurde, et ma aitaksin. Mäletan näiteks Arnold Rüütlit, kelle kummagi kämbla otsa oli kinni jäänud priske maatõugu tütarlaps. Kusjuures Arnold ei lasknud end pontsakatest näitsikutest sugugi segada, vaid ajas Eesti asja aina edasi: käis Moskvas Eestimaa õiguste eest seismas, pidas sütitavaid kõnesid ja õõnestas nõukogude võimu. Pidin sõbra peaaegu väevõimuga oma sepikotta vedama, et seal tangide ja viiliga paar tundi tööd teha ning kihistavad neiukesed Rüütli küljest valla päästa. Kokku harutasin ma neil päevil lahti üle viiesaja inimese.

Aga vaimustus ja rõõm ketis seismisest ei möödunud veel niipea. Kombeks sai korraldada väiksemas ringis keti kokkutulekuid. Inimesed kohtusid kusagil tänaval või pargis, võtsid üksteisel käest kinni ja seisid siis sedasi, näol rõõmus naeratus. Kui varem oleks neid peetud armunuteks, siis nüüd oli selge, et tehakse ketti. Selliseid ketikesi võis näha kõikjal ja neist oli tegelikult palju kasu, sest ehkki suur eesmärk, anda maailmale märku balti rahvaste iseseisvuspüüdest, oli Balti ketiga täidetud, kulusid lühemad ketid mitmel moel marjaks ära. Nii näiteks moodustas veisekasvataja Mart Helme koos naise ja ämmaga oma laudas jämeda keti, mis hoidis vaos tigedaid pulle, Kuku klubis sai aga joovastavaid jooke pruukinud kunstimeistritel kenaks kombeks olla kaunitele daamidele elav, jalgu siputav kaelakett.

Tänaselgi tähtpäeval võiks iga mees ja naine ennast korraks Balti keti lüliks mõelda. Selleks pole tarvis isegi kellelgi käest kinni võtta – ka üksik lüli on keti osa. Ajage lihtsalt käed-jalad laiali ja seiske nii paar minutit. Terve Eesti on selliseid lülisid täis ja vajalikul hetkel need lülid ühendatakse.