NÄDALA NÄGU | Ivan Orav: Klounid ja vapsid Pätsi ajal
Mul paluti kõneleda kurjadest klounidest ja nahkhiirmeestest – et kas õndsa Pätsi ajal ka selliseid tegelasi oli.
Klounid olid minu nooruses loomulikult olemas, Eesti vabariigis polnud puudust millestki, aga ükski neist polnud kuri! Vastupidi, kloun oli väga auväärne ja hinnatud amet. Pätsi mõlemad vanemad olid klounid, tema vanem vend Ippolit Päts oli samuti kloun. Tundsin seda õilsa ilme ja ümmarguste prillidega vanahärrat hästi, targemat ja meeldivamat inimest on võimatu ette kujutada. Peale selle, et Ippolit Päts oli kloun, töötas ta ka teaduste akadeemia presidendina.
Klounina kasutas ta esinejanime Tuti-Plutt. Olen teda sageli areenil näinud: punase nina, hiiglaslike saabaste ja mürkrohelise parukaga härrasmees, kes seisab kõnepuldi taga ning kõneleb tasasel häälel Kierkegaardist või Schopenhauerist. Need olid pikad tõsised loengud, ikka kolm tundi ühtejutti. Tuti-Plutt ei olnud selline kloun, kes oleks otsinud odavat populaarsust, tema eesmärk oli mitte niivõrd nalja teha, kuivõrd pigem publikut harida. Ja tõesti, ma ei mäleta, et Tuti-Pluti esinemiste ajal oleks kunagi nalja saanud. Aga teadmisi tuli küll lausa pangega juurde! Inimesed istusid, konspekteerisid, enne tsirkusetelgist väljumist aga pidid nad klounile eksami tegema ning said ka hinde.
Üldse oli Pätsi-aegses tsirkuses vähem palagani ja rohkem tõsist tööd. Mis lusti sa sellest saad, kui vaatad karusid tantsimas, ahve žongleerimas või akrobaate trapetsil kiikumas? Mis kasu sellest on? Aga teine asi on, kui näiteks dresseeritud hobune viie minutiga terve areeni üles künnab ja otra täis külvab! Vaat see on tõeline kunsttükk! Targad lehmad lüpsid teineteist ja valmistasid seejärel maruliselt aplodeeriva publiku silme all kohupiima ja juustu. Lammaste number oli eriti uhke – nad pügasid end paljaks, ketrasid vokil villa lõngaks ja kudusid lõpuks ka kampsuni! Siga sõi end trummipõrina saatel paksuks, nii et kui ta algul mahtus rõngast läbi hüppama, siis pärast enam mitte. Ja ka inimesed ei teinud areenil mingeid kasutuid trikke, vaid ainult vajalikke töid. Selliseid numbreid nagu „Heina niitmine ja kuhja panemine”, „Kartulivõtt”, „Sõnniku laotamine” või „Kraavi kaevamine areeni keskele” oli lausa lust vaadata. Ja muide, tihti läks ka publik artistidele appi, nii et etendusest said talgud.
Nii olid lood klounide ja tsirkusega laiemalt. Nahkhiirmeestest polnud ma seevastu varem midagi kuulnud. Küll tegutsesid Eestis mõnda aega vapsikmehed ehk teise nimega vapsid. Neil oli kombeks kanda musta-kollasetriibulisi sukkpükse, mille istmikuossa oli lisatud suur padi, et tuharad võimalikult hiiglaslikud välja näeksid – täpselt nii nagu ehtsal vapsikul. Vapsikmeeste liider Artur Sirk väitis, et selline suur tagumik aitab neil Eesti riigis korda hoida ja vaenlaste vastu võidelda. Kas see ka tõele vastas, seda ma ei tea, küll aga võin ma kinnitada, et kui suvel verandal midagi magusat söödi – kringlit või arbuusi –, siis olid vapsid kohe platsis, sumisesid erutunult aia taga ja üritasid plangust üle ronida, aga tubli karjakoer või ka kuri kass hoidis nad enamasti ikka eemal.
