Maailma suurima sinimustvalge lipu esitlus Foto: Andres Putting

Eesti üliõpilaste selts sai 150-aastaseks. Võib küsida: mis minul sellest? Mina pole ju ülikoolis käinud, ma olen lihtne sepp. Aga sinimustvalge lipp? Selle eest oleme kõik EÜS-ile tänu võlgu!

Mäletan hästi seda päeva, kui ma esimest korda EÜS-ist kuulsin. Mis ma võisin siis olla – viie-kuueaastane. Isa ja teised talumehed istusid õhtust sööma, laud oli kaetud, seal oli praadi ja sülti ja kõike head ja paremat ning meestel tekkis mõte, et midagi võiks ju seal laua peal veel olla. Et kuidas sa sea moodi sööma hakkad? Et ikka võiks seal laua peal olla üks väike (või koguni suur!) Eesti lipp. Sinimustvalge lipp!

Sel ajal aga kuulus Eestimaa ju alles Vene tsaaririigi koosseisu, iseseisvusest valju häälega kõneleda ei tohtinud, ammugi ei olnud ühestki kauplusest võimalik Eesti lippu osta. Selle müümine oli rangelt keelatud, ainult tsaari kotkast müüdi igas letis – küll suitsutatult, küll grillitult, küll koibade, küll tiibadena... Kuid eestlane ei hoolinud kotkast, eestlane tahtis, et pidulaual seisaks ikka sinimustvalge lipp. Eriti minu peres oli rahvuslus suure au sees, ma olin nii harjunud sellega, et isa ikka toob lauda istudes Eesti lipu kapist välja. Aga ega mina ei teadnud, kust ta neid lippe saab. Poisikese asi, ei mõtle veel selliste asjade peale.

Aga vaat sel õhtul ütles isa mulle nii: Ivan, ole hea, mine käi korra koolmeistri juures ära. Sa ju koolitoa juurde teed tunned? Mine ütle koolmeistrile, et isa palus ühe sinimustvalge lipu saata. Kui ta küsib, kas suure või väikese, siis võta väikene, sa oled alles laps, sa ei jaksa suurt lippu ehk hästi kanda. Võta väikene ja ütle koolmeistrile, et küll isa tuleb teine päev ja võtab suure ka.

Aga mina läksin oma tuppa ja joonistasin enesele ka värvipliiatsitega sinimustvalge mütsi pähe ja sinimustvalge lindi kõhu peale.

Nii ma siis läksingi koolitoa juurde ja koputasin õpetaja aknale ja õpetaja vaatas aknast välja, tal oli sinimustvalge müts peas ja sinimustvalge lint üle kõhu. Minu arust nägi ta välja sama ilus kui mõni haldjas või murueide tütar! Mul vajus suu vaimustusest ammuli. Aga õpetaja naeratas lahkelt ja küsis: mis sa tahad, väike poiss?

Mina siis rääkisin oma jutu ära ja õpetaja noogutas ja ütles, et ma ootaksin. Ja siis oli kuulda, et ta nihutab toas riidekappi – no ju tal oli selle taga peidik, ega tsaarivõim ju ei vaadanud hea meelega nende sinimustvalgete peale – ja varsti oligi ilus väike Eesti lipp mul käes. Küll oli uhke sellega koju minna! Isa pani lipu keset lauda ja mehed hommikuni istusid selle ümber ja muudkui laulsid isamaalisi laule. Aga mina läksin oma tuppa ja joonistasin enesele ka värvipliiatsitega sinimustvalge mütsi pähe ja sinimustvalge lindi kõhu peale, nagu õpetajal oli olnud. No tegelikult värvisin ma end üleni sinimustvalgeks, ema pidi mind pärast kaks tundi saunas küürima, enne kui puhtaks sain.

Vaat siis ma saingi teada, et EÜS-i vilistlaste ja kaasvõitlejate käest võis alati sinimustvalget lippu saada, kui tahtmine tuli. Oi, mina olen palju nende akna taga koputamas käinud! Algul isa käsul, aga hiljem juba omal soovil. Eesti vabariigi ajal muidugi polnud selleks tarvidust, siis sai Eesti lippu igast poest ööpäev läbi, polnud mingit muret. Aga kui tiblad sisse marssisid, siis muidugi tuli jälle EÜS-i rahva peale lootma hakata. Sa võisid tulla päeval või öösel, neil oli sinimustvalget alati, nende varud ei saanud kunagi otsa.