NÄDALA NÄGU | Jumal: Woltid ja boltid
Ahoi, ristirahvas! Armas jumal kõneleb teiega!
Jah, ma ütlen meelega iseenda kohta armas, sest loll on see, kes mind armsaks ei pea! Kui ainult mõelda, mida head ma inimsoole teinud olen, siis võib ainult väga tänamatu inimene mind mitte armastada. Mina olen ju loonud siia ilma miniseelikud ja dekolteed, mina olen loonud ka stripiklubid ja naiste rannad ja binoklid, millega mehed saavad seal rannas päevitavaid paljaid naisi vahtida. Kas juba ainuüksi see pole piisav põhjus, et mind päevad ja ööd läbi hardas palves kiita?
Aga mina ei puhka, oh ei! Mina teen inimestele head ikka edasi. Näiteks olen ma loonud päris uued olevused, need pole linnud ega loomad, kalad ega putukad, vaid neid nimetatakse woltideks ja boltideks, nad sõidavad rattaga ning nende seljas on mahukas kott nagu kilpkonnal kilp, mille seest näljane inimene võib leida kehakinnitust. Täpselt samasugused woltid ja boltid sõitsid omal ajal ringi ka Egiptuse kõrbes ning tõid Moosesele ja tema rahvale taevamannat, aga nüüd toovad nad inimestele pitsat ja karrit ja kana magushapus kastmes. Sul tarvitseb ainult üks wolt või bolt kinni püüda, tema kast lahti kangutada, nii nagu kangutatakse lahti auster, ja hüva kõhutäis ongi sul käes.
Ja nagu sellest veel vähe oleks – mina olen täitnud ka inimsoo ammuse unistuse, mis on lühidalt ja täpselt kokku võetud kenas vanasõnas „oleks tädil rattad all, oleks ta omnibuss”. Jah, tõesti, mina olengi inimestele nüüd rattad andnud ning teinud tädidest omnibussid ja onudest traktorid! Iga ristiinimene võib enesele laenutada elektritõuksi ja kihutada sellega mööda linna ringi nagu prohvet Eelija tulevankriga, kusjuures kõige vagamatele ning nendele, kellel kirikumaks korralikult tasutud on, olen ma kinkinud ka võime sõidu ajal tagumikust tuleleeke välja paisata.
Eks ole, ainult väga kalk ja tige inimene võib pärast seda kõike veel kahelda minu kõikvõimsuses!
Ka pakub minu loodu hulga lisavõimalusi. Näiteks helistas mulle piiskop Urmas. Terve suve polnud temast kuulnud, poiss oli süvenenud Martin Lutheri ausamba projekteerimisse. Kavandid olid ilusad, üks kujutas Lutherit ketserit pooleks saagimas, teisel istus Luther aujärjel, hammaste vahel värskelt murtud juut. Ei teagi, kumba valida. Aga sedapuhku ei tahtnud Urmas Lutherist rääkida, teda huvitasid woltid ja boltid.
„Armas Issand, miks need olevused eesti keelt ei räägi?” küsis ta.
„Aga miks nad peaksid?” küsisin mina vastu. „Mesilased ka ei räägi eesti keelt, nende ülesandeks on koguda inimestele mett. Ja woltide ning boltidega on sama lugu, nemadki on loodud inimesi toitma.”
„Aga nad ei ole ometi putukad, vaid üsna meie moodi,” vaidles Urmas. „Sellepärast tahangi ma alandlikult paluda – kas ma tohiksin nende seas misjonitööd teha ja need vaesed paganad ära ristida?”
„Miks mitte, kui sul targemat teha pole,” lubasin mina.
„Aitäh! Aga kas ma tohin seda teha tule ja mõõgaga, nii nagu piiskop Albert omal ajal eestlastega tegi?” uuris Urmas innukalt.
„No kes sind keelab?”
„Tänan südamest!” rõõmustas Urmas. Poisid ikka poisid, neile meeldib, kui saab paugutada ja kedagi skalpeerida.
