Jürgen Rooste lavastus Sugu M Foto: Sven Arbet

Inimese nimi tundub meile iseenesestmõistetav, eks. Aga aja tuultes võib sellega veidralt minna. Mu vanatädi sündis siia ilma Armilde Kristiine Rammusena, aga lahkus Airi Tarkmehena, sest nõukogude passiametnik pidas ta eesnimesid liiga saksikuteks ning peale selle ta abiellus. Meie, mitme põlvkonna lapsed, keda ta kõiki hoida jõudis (õdede lapsed ja lapselapsed ja lapselapselapsedki), tundsime teda miskipärast alati tädi Piiksuna. Nii et inimese nimi on vahel nagu tuulte pööritada.

Nüüd loen ajalehest ilusat lauset, et „uue nimeseaduse eelnõuga soovitakse hoida Eesti nimetraditsiooni”. Ja miski hakkab kripeldama... Sest juttu on viimastel nädalatel olnud, et see iva on ikka inimestele kaikate kodaraisse loopimises. Ma mõistan, et pedofiilil, sarivägistajal või -mõrtsukal ei peaks olema võimalik ühiskonda uue nime ja näoga imbuda. Aga kuidas puutuvad siia teised? Noh, näiteks nood homod, kes tahavad kas või vormiliseltki tunda end ka inimestena, ühiskonna osana, ja jagada nime – nende teadlik takistamine mekib küll kiusu järgi.

Mind huvitas see nimetraditsioon. Meil on nii habras taju, mis see traditsioon üldse on. Habras hetkeke, suurel osal meist polnud 200 aasta eest isegi perenime.

Avalehele
20 Kommentaari