Kui muidu on harvesterimehe vaenaja paadunud sotsiaalse õigluse sõdur, süda kindlalt vasakul tuksumas, siis pärast harvesterimehe mainimist saab doktor Jekyllist tõeline mister Hyde. Meie kontekstis tähendab see ülemkeskklassi taustaga mõnel moodsal erialal töötavat maavanaemata kasvanud linnanoort, kelle suhtlusringkonna moodustavad teised temasugused. Maaelu on ta tõenäoliselt näinud peamiselt autoaknast, heal juhul ka avatud talude päeval.

Nagu keskmine Eesti rassist tumedanahalisi, vaenab ta harvesterimehi neid tegelikult teadmata-tundmata. Tema jaoks on harvesterimees müütiline transformer-koletis, mitte maatöölisklassi kuuluv inimene oma elu, rõõmude ja muredega. Harvesterimees on tegelikult täiesti okei tüüp. Üldiselt on tegemist pereisaga, kel on kodule küllaltki lähedal korralikult tasustatud töö, mis toob perele leiva lauale. Jääb hobidelegi kulutamiseks. Kuid harvesterimeeste seas leidub ka vallalisi, kes elavad peamiselt enesele.

Harvesterimees teab hästi, et metsa jääb järjest vähemaks. Uued langid on kodust üha kaugemal.

Inimesena on ta tavaliselt sõbralik, tunneb tehnikavaldkonda ning jagamiseks on tal omajagu kogemusi ja arvamusi. Kui lainele saada, on temaga huvitav lahata elu ka laiemas plaanis. Jutu kõrvale võib harvesterimehe näpus tossata sigaret, näiteks Chesterfield, mida ta tõmmata unustab, mistõttu tuleb süüdata järgmine.

Kodus külmikus on tal alati mõned õlled, hea peale tööd või pühapäeval naabrimehega saunas pudelit lahendada. Ikkagi keskmine eesti mees. Kuid kui harvesterimees juhtub pidu panema, võib see minna lappama, mis tähendab eluaegsete sõpradega kolmevõistluskohtumist tõstmises, orienteerumises ja mälumängus.

Pereisana on harvesterimees pigem traditsiooniline ja nokitseb vabadel päevadel kodu, tehnikahuvi nakkuskolde kõrval askeldab väike poeg. Tütre jätab ta pigem abikaasa kantseldada. Kuna harvesterimehe elurütmi määrab töögraafik, on tema naisel seda suurem sõnaõigus pere jooksvas argielus.

Harvesterimehe kodu on üldiselt vanem eramu või korter mõnekorruselises alevikuelamus, teinekord ka talukoht. Ta on oma kodukandist pärit, sinna ta ka jääb, nagu ka vähemalt üks tema järeltulija.

Metsa suhtub harvesterimees lugupidamisega. Ta tunneb metsa. Ehk mitte nagu Fred Jüssi, kuid omal moel vägagi. Kuigi palju sellest kabiinis, viibib temagi suurema osa elust looduses.

Harvesterimees teab hästi, et metsa jääb järjest vähemaks. Uued langid on kodust üha kaugemal. Ja kaubaks läheb üha kehvem puit. See ei meeldi talle ka.

Üldiselt on tegemist pereisaga, kel on kodule küllaltki lähedal korralikult tasustatud töö, mis toob perele leiva lauale. Jääb hobidelegi kulutamiseks.

Metsa näeb harvesterimees spetsialisti pilguga. Mis puud siin kasvavad? On tegu ilusate, pikkade sirgete palgipuudega või pigem vohab paras räga? Kuidas kannab maastik, on ta kuiv või niiske, tasane või künklik? Metsanduhariduselt on ta metskapten, kuna metsa tõi teda peale maainimese loomupärase loodusarmastuse ikkagi huvi suurte masinate vastu. Ta on erimasina operaator, spetsialist, mitte niisama lihttööline.

Harvesterimehe tööandja on tõenäoliselt tema vana semu, kes alustas ka kunagi harvesterimehena, kuid kuna tal oli huvi rohkem sebida, asutas ta oma väikese metsandusettevõtte. Nüüd on talle, maatöölisklassist välja kasvanud ettevõtjale kodukandi inimestele töö ja teenistuse pakkumine ausais.

Harvesterimees on tegelikult täiesti okei tüüp. Olgu selle metsanduspoliitikaga kuidas on, kuid töölisklassist selles sõjas mugavusmärklaua tegemist ma õigeks ei pea.