Illustratsioon: Shutterstock / EPL

Jah, lugupeetud helikoptervanemad, ma teavitan teid uuest ohust. Nimelt, meie pere kümnene kutt, kes niigi võitleb enne magamist zombi- ja röövlihirmuga, otsustas raamatukogust võtta mõned õudusjutud. Lastekirjanduse osakonnast suunati noorhärra suurte inimeste saali ning ta naasis koju kahe kõheda teosega. Üks oli Stephen Kingi „Carrie” ja teine „Öö. 18 tumedat lugu Eesti autoritelt”.

Jah, lugupeetud helikoptervanemad, ma teavitan teid uuest ohust.

Esimene on õudusklassika verisest kättemaksust koolikiusamise eest ja teises raamatus on novelliga esindatud ka Kaur Kender. Seesama Kender, keda ma olen nõus sõnavabaduse kontekstis kirglikult kaitsma, aga nüüd pidin hoopis kaitsma oma last tema eakohatu teksti eest. Jah, see lugu oli klassikaline Kender ehk „alla 18 a keelatud”, kus tehti kõiki neid asju, mida me mitte mingil juhul lapsel telekast ega arvutist vaadata ei lubaks. Nüüd aga ulatas sõbralik raamatukoguhoidja selle kümneaastase kuti kätte ja soovis poisile, kel nunnu panda pildiga särk seljas, küllap ka „head lugemist suvevaheajaks”.

Need on need hetked, mil liberaalne lapsevanem kogeb enda sees mitut võitlust. Esiteks, kuidas kasvatada last nii, et lapsepõlv jääks alles, samal ajal aidates tal areneda ja kogeda turvaliselt maailma mitmekesisust. Teiseks, kuidas mitte kutsuda keelamisega ellu magusat isu keelust üle astuda. Ja kolmandaks – need on raamatud, jumal küll, mille ma lapselt ära võtan! See ei ole nutitelefon, krõpsupakk ega laetud relv. Need on raamatud – tarkuse ja fantaasia allikad.

Laste kasvatamine on niigi üks stressirohkemaid tegevusi, nüüd veel see mure ka. „Kas ma võin täna peale kooli raamatukogust läbi minna?” „EI! Mitte mingil juhul! Mis sul ometi arus on, poiss! Mis sust niimoodi saab!”

Kas raamatutele peaks samamoodi vanusepiirangud kehtestama nagu filmidele?

Kas raamatutele peaks samamoodi vanusepiirangud kehtestama nagu filmidele? Pornokomisjoni vastav alakomisjon saaks kõvasti tööd juurde. Veebisait Common Sense Media on juba vanematele appi tulnud ning annab soovituslikke vanuseid mängudele, filmidele, äppidele ja ka raamatutele. Näiteks seesama Stephen Kingi „Carrie” kannab silti 14+. „Tomi & Jerry” multikas, kus väike tegus hiireke kassile korduvalt otseses mõttes pommi alla paneb, on reitinguga 5+. Kas Kaur Kender lubaks oma lapsel „Tomi & Jerryt” vaadata?

Mõistagi on need numbrilised piirangud suhtelised. Raamatute tõeline ohtlikkus peitub hoopis mujal. Kõik algab sellest, et nende kasutamiseks ei pea sisse logima. Raamat ei kogu lugeja andmeid. Raamat ei reeda lugeja asukohta. Raamat ei edasta personaliseeritud reklaami. Kuna paberraamat ei ole ühendatud andmebaasi ega tehisintelligentsiga, siis on see süsteemidest sõltumatu ja seetõttu potentsiaalselt ohtlik asi. Kontrollimatu ja salajane.

Kas Kaur Kender lubaks oma lapsel „Tomi & Jerryt“ vaadata?

Viisin õudukad raamatukokku tagasi ja palusin, et nende kollektiiv omavahel seda juhtumit arutaks. Mingeid piiranguid mina isiklikult ei poolda, sest iga piirang viib järgmiseni ja niimoodi kaotame me lõpuks kõik. Seesama common sense ehk terve mõistus päästab maailma.

Andrus Kivirähk puhkab juuli lõpuni, teda asendavad sel ajal teised autorid.