Lavastuse "Paunvere poiste igavene kevade" proov (Rakvere Teater). Foto: Ain Liiva

Arno Tali lippab rõõmsalt kodu poole. PISA test läks hiilgavalt, Paunvere koolilaste teadmised hämmastasid kogu maailma. Isegi Tootsi jaoks polnud mingi kunst märkida puust gloobuse peale köstri kartulikuhi ja jõe põhja lastud parv. Igaüks oskas tõlkida ladina keelest eesti keelde sõnad „Lati pats” – see on siis „õige magus” – ning tunda loodusteaduses pildi pealt ära Kentuki lõvi. Samuti suudeti imehästi eraldada fakti väitest: polnud vähimatki kahtlust, et Kiire saapanööpide kadumine on fakt, aga jutt sellest, et nööpide kadumises on süüdi rotid, kõigest Tootsi väide.

Tõnisson hiilgas rahvusromantilise kirjanduse tundmises, väike Lesta aga suutis mängleva kergusega lahendada keerulisi loogikaülesandeid, näiteks leida sobiv vastuse küsimusele „Mida teha sellega, mis kinni ei jää?”. Õige oli muidugi: see saab kinni löödud!

Jah, ilus on olla eesti soost koolilaps – tark ja leidlik! Erilist rahulolu pakkusid aga naabruses asuva kirikumõisa kooli poiste kehvad tulemused. Sakslased ei suutnud vastata isegi kõige lihtsamatele küsimustele ja põrusid täiega. Päris tore oli vaadata, kuidas saksa kalkunitolkamid, ninad norus, kodu poole löntsisid ega teinud teist nägu isegi siis, kui Toots neid kuuma ahjuroobiga saba alt kõrvetas ja Tõnisson seakoodiga peksis. Sakslaste lüüasaamine oli täielik.

„Eesti rahvas on väike oma arvult, kuid suur oma vaimult!” sosistab Arno. See on ilus mõte, niisugune uhke tunne poeb südamesse seda lausudes ja kõrvad lähevad õnnest punaseks.

Seal tuleb kellamees Lible tuigerdades üle lageda kesapõllu, näeb Arnot ja kukub kohe seletama.

„Vaata, ma torkan Julk-Jürile punni ette, muidu läheb veel lõhki,” lällab ta. „Ja siis panen jõevee tagurpidi voolama, nii et villavabrik seisma jääb!”

Arnol hakkab kuidagi ebamugav. Lible plära nüüd küll targa inimese jutu moodi ei kõla.

„Lible, kas sina ka koolis PISA teste tegid?” uurib ta ettevaatlikult.

„Mida? PISA teste?” jaurab kellamees. „Eks sai kuradeid vist ikka tehtud küll, hõkk! Olid sihukesed sinised ja läikisid nagu lihuniku molu.”

„Mis asjad olid sinised?” küsib Arno pahaselt. „PISA testid?”

„Nojah, hõkk! Nüüd pole muud kui labidaga pähe ja siis vurdi kabelimäest üles!”

Jah, need PISA testid... Koolilapsed teevad neid muidugi hiilgavalt, aga miks on siis nii, et Paunvere on täis üdini lolle inimesi?

Arno jätab jampsiva Lible sinnapaika ja kõnnib edasi, aga tuju on rikutud. Jah, need PISA testid... Koolilapsed teevad neid muidugi hiilgavalt, aga miks on siis nii, et Paunvere on täis üdini lolle inimesi?

Arno näeb eemalt rätsepmeister Kiirt, kes on poest ostnud uue pudeli lambiõli ja kiirustab nüüd koju seda kohvi asemel jooma. Kuidas juhtub sedasi, et terastest jõnglastest saavad hiljem rumalad täiskasvanud?

Arno jõuab koju. Hämarast vöörusest komberdab talle vastu vanaema ja kõneleb heleda raugahäälega:

„Mees tõrvas katust. Vares lendas katusele, nokk jäi kinni. Tõmbas noka lahti, saba jäi kinni. Tõmbas saba lahti, nokk jäi kinni. Tõmbas noka lahti, saba jäi kinni...”

„Ole vait, vanaema!” karjub Arno meeleheitlikult. Ta tunneb, kuidas vaimupimedus talle igast suunast lähemale hiilib, ja teda valdab õudus. Kas tõesti kunagi tema ka... Hoolimata edukalt sooritatud PISA testidest?

Vanaema on oma totra jutu lõpetanud, nüüd vahib ta Arnot kavalalt ja näitab kahvli otsast pekitükki.

„Vaata, kui ilus ta on! Vaata, missugust nägu!”

Arno hakkab nutma.