Sularaha toodi muidugi ka Foto: Andres Putting

Eks erakondadele ole raha alati jagatud, sest kes saab takistada lahket südant! Poliitikud näevad ju sageli nii rääbakad välja, nagu iseenesest pistad käe taskusse ja poetad neile midagi. Ja mitte ainult raha ei viidud omal ajal erakondadele, kõike muud ikka ka. Mäletan ühte vanamutikest, kes segas igal hommikul kokku suure pajatäie leivapudi – hapupiim ja värske rukkileib läbisegi – ja läks Toompeale poliitikuid toitma. Ning kõik sõid ja kiitsid: Rei ja Strandmann, Teemant ja Eenpalu – kõigil olid suud lahti nagu linnupoegadel nokad ja vanamutt muudkui valas kulbiga sinna leivapudi. Isegi Päts sõi ja kiitis ning andis vanaeidele tänutäheks Vabadusristi.

Ainult Jaan Tõnisson tegi vahel nalja, kui ta jälle vintis oli, tõmbas suu kriipsuks ja nõudis:

„Mina tahan saiapudi! Leivapudi pole magus!”

Vanamoor siis nähvas talle kulbiga vastu sääri ja riidles:

„Võeh, või talle pole leivapudi küllalt hea! Ise pikk ja peenike nagu õmblusniit! Tee suu lahti ja söö, igavene masuurikas selline!”

Ja Tõnisson avaski suu ning võttis leivapudi vastu.

Toodi ka piima ja võid, heinu ja rukist. Pätsile tõi keegi talumees ükskord tuhat muna. Sotsidele annetati sada kilo hapukapsast. Kusjuures see annetus oli salajane, lihtsalt ühel hommikul seisis kapsatünn Toompea lossi ukse taga, roosa paelaga kinni seotud ja kiri küljes: „Eestimaa sotsiaaldemokraatidele! Armastusega!” Ei saadudki jälile, kes see salapärane heategija oli. Levisid küll kuuldused, et tegemist olla ühe Virumaalt pärit abielunaisega, kes on salamahti sotside liidrisse August Reisse armunud ning hapukapsaga oma tundeid väljendab, aga mingit tõendusmaterjali ei leitud. Sotsid sõid seda kapsast kaks aastat.

Ja sularaha toodi muidugi ka. Oma silmaga nägin, kuidas Kadriorgu kihutas vanker, kaks hobust ees. Vankril istus rahakoorma otsas paks punase näoga talumees, kes juba kaugelt karjus:

„Päts! Päts! Kus sa oled? Tule välja! Ma tahan sulle raha anda!”

Päts siis tuligi lossist välja, talumees aga peatas oma sõiduriista ja hakkas rahapakke maha loopima, ise seletas:

„Mul on seda kuradi raha nagu emisel sitta, säh, ole lahke, tee temaga, mida tahad, künna maasse või keeda süldiks, mul ükskõik!”

Vankril istus rahakoorma otsas paks punase näoga talumees, kes juba kaugelt karjus: „Päts! Päts! Kus sa oled? Tule välja! Ma tahan sulle raha anda!”

Siis pühkis higi, kergitas vasemat jalga, lasi peeru ja sõitis jälle minema.

Aga Päts kulutas kogu saadud raha muidugi eesti rahva hüvanguks. Tollased poliitikud olid üldse sellised – puhas õilsus, ülikond seljas ja kingad jalas.

Tänapäeval enam kahjuks kõik nii kena pole, tiblade ajal rikuti tõug ära. Kui Pätsi ajal olid kõik poliitikud musta-valgekirjut tõugu (ja olid ka, mina olen nende kõigiga saunas käinud ja nende selga pesnud!), siis nüüd lööb sekka punast ja pruunigi. Ja selliste poliitikute üle peab muidugi olema kontroll ning kõige parem kontroll olen muidugi mina.

Ega see neile loomulikult meeldi, aga midagi parata nad ei saa. Mind ei saa ära keelata või laiali saata, mina tulen põrgust välja, siis kui tahan, löön kepiga vastu maad ja käratan:

„Kert Kingo, kes sulle need uued sukad kinkis? Henn Põlluaas, mida sa seal esikus kasukavarrukast jood? Helir-Valdor Seeder, kust sa selle hamstri said? Anna kohe väikesele tüdrukule tema lemmik tagasi! Jaanus Karilaid, see pirukas siin letil pole annetus, selle eest tuleb ikka maksta ka!”

Raske on korda hoida, aga küll ma hakkama saan.