Tõrvikurongkäik Tartus Foto: Raido Vint

Puhata oli mõnus. Võis nautida tantsu- ja laulupidu, ujuda, süüa mustikaid ja suhelda toredate inimestega. Neid on Eestimaal otsata palju ja nendega lobisedes ning asju ajades jääb kuidagi väga kaugele see maailm, mille kogemiseks tuleb sisse lülitada arvuti või võtta kätte ajaleht. Ja kui sa seda siiski teed, siis lõppude lõpuks pole ju midagi lihtsamat kui vältida neid uudiseid ja neid nimesid, mille nägemine tõotab ebameeldivaid emotsioone. Hüpata neist sujuvalt üle, nii nagu me jätame märkamata kõik need tobedad reklaamid, mis meile internetis näkku kargavad.

Tsirkusesse sattumise vältimiseks tuleb lihtsalt jätta tsirkuse uks suletuks ja miski ei riiva enam silma.

See tuletab muidugi kohe meelde Jaak Madisoni suvise nõuande Kersti Kaljulaidile: kui EKRE juhtide tegevus sind pahandab, astu presidendi ametikohalt tagasi! Eks täpselt sedasama mõtlevad oma hinges ka näiteks roolijoodikud – kui liikluspolitseinikke häirib, et keegi lakku täis peaga, silmad jõllis, oma autoga maanteel vingerdab, siis lõpetagu lihtsalt patrullimine. Mingu erru ja nad ei pea enam kedagi peatama ega trahvima. Pätile on korravalvur alati pind silmas ja ta ei suuda aru saada, mis valu on ometi seadusesilmal pidevalt oma nina teiste asjadesse toppida. Kas inimene tõesti teist tööd ei leia? Võtku ometi munder seljast, mingu koju ja olgu õnnelik!

Paraku pole see nii lihtne. Roolijoodik ei pruugi seda uskuda, aga maailmas leidub tõepoolest inimesi, kelle arvates on auto purjuspäi juhtimine lubamatu ja kes teevad kõik endast oleneva selle takistamiseks – mitte mundri või palga pärast, vaid lihtsalt sellepärast, et teisiti nad ei või. Samuti on palju neid, kes ei soovi mööduda tsirkusetelgist, ehkki tee on lahti ja mujal on nii palju põnevat, vaid peavad oma kohuseks seal toimuval silma peal hoida.

Sellepärast tuleb neil tahes-tahtmata ikka ja jälle pealt vaadata, kuidas siseminister etendab lehviva lakaga lõvi, kes möirgab hirmsa häälega ja kutsub oma valijates esile vaimustusejudinad. Kui metsik ja vaba elukas! Loomade kuningas! Kõik kardavad teda!

Siis aga astub areenile peaminister lõvitaltsutaja livrees ja plaksutab piitsa – ja sedapuhku võivad rõõmu tunda tema fännid. Vapper mees! Ta ei pelga kurja lõvi, vaid kutsub metsalise korrale. Tõeline kangelane, kelle laia selja taga võib rahvas end kindlalt tunda.

Tegelikult kuuluvad lõvi ja taltsutaja kokku nagu sukk ja saabas. Sest kui poleks taltsutajat, siis kes annaks lõvile süüa? Ja kui poleks lõvi, siis mida oleks taltsutajal areenil teha? Kes teda viitsiks vaadata?

Tsirkusesse sattumise vältimiseks tuleb lihtsalt jätta tsirkuse uks suletuks ja miski ei riiva enam silma.

Samuti on seal tsirkuses veel klounid, köielkõndijad, dresseeritud karud, kondiväänajad jne. Küllap tunneb iga minister end selles nimekirjas ise ära.

Milleks seda palagani vaadata, kui võiks olla hoopis õues, värske õhu käes? Aga sellepärast, et on kahjuks palju inimesi, kelle elu areenil toimuv otseselt mõjutab. Presidendile võib ju soovitada amet maha panna, aga millist nõu anda tavalisele kodanikule, kellele läheb korda Eesti olevik ja tulevik? Et ära hooli, löö käega ja sind ei häiri enam miski?

Tänan väga, ei ole nõus.

Andrus Kivirähk