Aga mis valitsus see ikka on, mille osalised üksteisest lugu ei pea? Selline valitsus ju ei tööta. Tõsiste probleemidega tegelemise asemel tuleb pidevalt mingeid tobedusi klaarida. Riigimehelik oleks ehk hoopis piinlik äpardus likvideerida ja proovida luua midagi reaalselt toimivat. Milleks hambad ristis vastu pidada? Tõsi, ajaloost võib tuua näiteid, kus riigi hüvangu nimel oldi sunnitud tegema koostööd isegi oma verivaenlasega, näiteks teise maailmasõja ajal ei saanud kindlasti Stalinit ja Churchilli südamesõpradeks pidada, kuid seda tehti vaid selleks, et lüüa puruks Hitler. Meil, Eestis, ei paista säärast Hitlerit kusagilt, kui ehk ainult Ruuben Kaalepi põuetaskust. Pole mingit põhjust vanakuradi vanaemaga tantsida ja taluda hirmsat ebamugavust. Kui kingad pigistavad, võetagu uued ja parajad!

Jutt, mida Jüri Ratas räägib, sarnaneb NKVD keldrisse ülekuulamisele viidud metsavenna omaga – tuleb igal moel keerutada, vassida ja tõde mitte reeta.

Hale on vaadata Jüri Ratast. Kui lugeda või kuulata tema intervjuusid, siis meenuvad õnnetud nõukogude kunstimeistrid, kes välismaale sattudes pidid sealsetele ajakirjanikele silmagi pilgutamata valetama, kiitma musta valgeks, eitama kõiki koduseid probleeme, vanduma, et elu Nõukogudemaal on suurepärane, mingit tsensuuri pole ja inimõigusi ei rikuta. Umbes sedasama teeb ju ka meie peaminister. Selle eest, et ta siiski soostub veel ajakirjanike ette astuma, peab talle au andma, aga jutt, mida ta räägib, sarnaneb NKVD keldrisse ülekuulamisele viidud metsavenna omaga – tuleb igal moel keerutada, vassida ja tõde mitte reeta.

Selline lakkamatu vaimse surve all elatav elu pole kerge, mul on juba mõnda aega mure Jüri Ratase tervise pärast.

Kusjuures kõige nukram ja veidram on see, et säärase tee on ta ise valinud. Arreteeritud metsavend või välismaal nõukogude võimu kiitev kunstnik olid sundseisus, neile oli piltlikult öeldes püstolitoru kuklasse surutud. Ratas ning teised koalitsioonipoliitikud on ennast aga vabatahtlikult lolli olukorda pannud. Ja mingi tobeda jonni pärast piinavad end päevast päeva edasi.

Meil, Eestis, ei paista säärast Hitlerit kusagilt, kui ehk ainult Ruuben Kaalepi põuetaskust.

Asi pole ju poliitikas. On täiesti loomulik, et keegi on liberaal ja keegi on rahvuslane, keegi on parempoolne ja keegi sots. Mitte see ei pane paljusid inimesi praegust valitsust murelikult jälgima. Küsimus on inimlikus kvaliteedis. Selle olemasolu äratab alati lugupidamist, selle puudumine hirmutab ja tekitab vastumeelsust. Kui lugeda veendunud sotsi Eiki Nestori järelehüüet äsja meie seast lahkunud veendunud konservatiivile Mart Nutile, siis saab kohe selgeks, et poliitilised erimeelsused ei loe midagi. Oluline on midagi muud, oluline on see, et tegemist oleks targa, mõistva ning sõbraliku inimesega. Sellist inimest austavad ja armastavad kõik, ka oponendid.

Aga just nimelt seda sorti rahvast kipub ühes valitsuserakonnas kahjuks nappima. Selles on häda.