----

Eino Baskin – komödiantide Mooses Eino Baskin on viimaks jõudnud oma tõotatud majja. Teekond sinna võttis aega kaua – kakskümmend aastat – aga kohal ta on. Nii nagu tema suur rahvuskaaslane Mooses, on ka Baskin juhtinud oma rahvast, Vanalinnastuudio teatritruppi, läbi Punase mere ja liivakõrbe, ehk läbi punaste võimu ja Eesti Vabariigi. Mooses, rahumeelne Egiptuse ülik, nägi põlevat põõsast, ning kuulis jumala häält, mis käskis viia juudi rahvas tõotatud maale. Baskin oli rahumeelne Viktor Kingissepa nimelise TRA Draamateatri näitleja, kui talle tuli kentsakas idee asutada komöödiateater. Milline oli tema põlev põõsas ja kelle häält ta sealt kuulis? Võib-olla Arkadi Raikini, kelle sketshe oli Baskin aastaid publikumi poole müristanud?

Igatahes sidus Baskin vöö vööle, kogus kokku oma jüngrid ning asus teele. Punane impeerium ja raudne eesriie avanesid tema ees ja Baskin koos oma trupiga läks sealt kuivalt läbi, aga vaarao Karl Vaino bürokraatide ning kommunistide sõjavägi uppus komödiante taga ajades.

Kuid kannatused polnud veel sugugi läbi. Õpetajate Maja, Tombi kultuuripalee ja vana koleda Sakala keskuse vahet rännates jäid nendest, kellega Baskin teed alustas, alles üksikud. Vahel ronis Baskin mäe otsa ja nägi kauguses uut maja säramas, küll Viru, küll Sauna tänaval, kuid ikka ja alati selgus, et tegemist on miraazhiga. Õnneks oli Baskini-rahval Püha Prügikast, milles peitus estraadikunstnike jumal ja et vanalinnastuudiolaste meelt kinnitada, saatis see jumal Baskinile palju publikut, mis pidi hinge sees hoidma seni, kuni maja on ükskord käes.

Nüüd ongi. Kusjuures erinevalt Moosesest, kes ei suutnudki seda ülevat hetke ära oodata, on Baskin vedanud ninapidi ka surma ennast ning jõudnud koos Vanalinnastuudioga oma teekonna kauaigatsetud lõppu. Töö on tehtud, maja käes ja remonditud. Ka pärijad on olemas – pool läheb oma pojale ja teine pool sõbra Järveti jõnglasele. Vana Baskin võib oma prohvetisaua rekvisiitide kappi torgata ning hakata tegelema rahulikumate asjadega – näiteks rajama keldrisse supiteatrit.

Andrus Kivirähk