Kolm nädalat Gazas kestnud operatsioonis Protective Edge on Iisraeli sõjavägi tapnud 1067 palestiinlast. Haavatuid on vähemalt 6233 ja üle 170 000 Gaza elaniku on pidanud oma kodud maha jätma. Lisaks on hävitatud tuhandeid elumaju, rääkimata haiglatest ja koolidest.

Peeter Võsu seletab seda hävitustööd laias laastus sellega, et Hamas röövis ja tappis kolm juudi teismelist (ehk sai hakkama järjekordse kuriteoga). Taustal kumab läbi ka väide, et palestiinlastega ei saa rahust rääkida, sest Gazale antud vabadus ju näitab, mida palestiinlased oma vabadusega peale hakkavad. 

Kas tänase sõjategevuse põhjuseks on röövitud teismelised?

"Hamas vastutab ja Hamas maksab selle eest," ütles Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu pärast teismeliste juudi asunike röövimist.

"Meil on kaks ülesannet: leida poisid ja panna Hamas vastutama oma tegude eest," sekundeeris Iisraeli sõjaväe esindaja kolonelleitnant Peter Lerner ajakirjanikele. Noorukite otsimisel arreteeriti üle 400 palestiinlase ja kaheksa palestiinlast sai operatsiooni käigus surma. Reidide käigus hävitati inimeste vara, hirmutati ja alandati neid. Murti sisse ametiasutustesse, takistati töötegemist, viidi ära dokumente ja arvuteid.

Kui siis Iisraeli äärmuslased põletasid sisuliselt elusalt ühe palestiina nooruki, vallandaski see reaktsiooni Gazast ning sealt hakati Iisraeli suunas tulistama rakette. Iisrael vastas sellele omakorda sõjalise operatsiooniga.

Eelmisel reedel ütles Iisraeli politsei peainspektor Micky Rosenfeld BBC ajakirjanikule Jon Donnisonhe´le, et teismeliste asunike röövimise eest ei vastuta mitte Hamasi juhatus, vaid „isoleeritud rakuke". Rosenfeld viitas ka sellele, et see võis algusest peale teada olla, öeldes, et kui röövimise taga oleks olnud Hamasi juhtkond, oleksid nad sellest ette teadnud. Väidet, et Hamas ei ole olnud röövimisega seotud, toetavad ka mitmed raportid ja analüüsid.

On raske uskuda, et Iisraeli tipp-poliitikud olid nii sinisilmsed, et nad ei arvanud, et kui nad süüdistavad ühte kahest Palestiina juhtivast erakonnast inimröövis ja mõrvas ning lasevad arreteerida Palestiina vastupanuliikumise juhte, kes alles hiljuti pärast pikki läbirääkimisi välja lasti, siis ei muutu konflikt pingeliseks. Isegi kui öelda, et Hamas lasi end provotseerida, siis ei muuda see olematuks fakti, et provokaator oli Iisrael.

Mitmed analüütikud peavad Iisraeli operatsiooni tagamaaks ka seda, et kaks pikka aega rivaalitsenud ja üksteist nõrgestanud Palestiina erakonda, Fatah ja Hamas, on omavahelisi suhteid parandanud ning püüdlevad ühise valitsuse loomise poole. Püüd panna neid kriisiolukorras erinevalt tegutsema, võib anda leppimisele hoobi.

Iisraeli „hea tahte avaldus" ehk Gaza üleandmine palestiinlastele

Peeter Võsu loost läbi käinud idee, et Gaza anti palestiinlastele tagasi ja et tegemist on kohaga, mida kontrollivad palestiinlased, peab olema kas rumal nali või faktide suhtes teadlik silmade kinnipigistamine. Midagi säärast väita on sama absurdne, kui öelda, et vangis istuval inimesel on vabadus otsustada, kuidas oma elu elada.

Iisrael ei ole kunagi Gazas (ega ka Läänekaldal) lubanud palestiinlastel neid alasid ise valitseda. Läänekalda näol on selgelt tegemist okupatsiooniga, kus Palestiina Omavalitsus ei saa enamikes kohtades isegi otsustada, kuhu maju ehitada. Gaza „anti palestiinlastele üle" sellega, et 2005. aastal  viidi sealt välja 8000 Iisraeli asunikku ja sõjavägi ning deklareeriti Gaza vaenulikuks territooriumiks. Siiski säilitati kontroll õhuruumi, territoriaalvete, kaupade liikumise, inimeste registreerimise ja muu üle.

2006. aastast on Gaza olnud sisuliselt blokeeritud ning seetõttu pole inimestel olnud ligipääsu puhtale veele, elektrile või ravimitele, mille tulemuseks on humanitaarkatastroof. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni hinnangul muutub Gaza säärase olukorra jätkudes 2020. aastaks elamiskõlbmatuks.

Seega - Iisraeli valitsus mitte ainult ei lõpetanud okupatsiooni, vaid muutis Gazas elavate inimeste elu pikemas perspektiivis võimatuks. Irooniline on see, et eitades palestiinlaste õigust enda maad valitseda ja olla riik, opereeritakse Iisraeli valitsusretoorikas argumendiga: „Kui teine riik teid ründaks, kas te siis laseksite sellel juhtuda, ilma, et te sellele reageeriksite?"

Kuigi infosõjas on sagedased väited, et Iisraeli vägede lahkumine Gazast on suurepäraseks näiteks sellest, kuidas sõjalise okupatsiooni lõpetamine ei too rahu ja kuidas palestiinlased on valinud rahumeelse riigi asemel terrorismi, tasuks siiski süveneda sellesse, milline on Iisraeli osa tänase olukorra tekkimises. Kui muuta 360 ruutkilomeetri suurune maatükk getoks, mis peab mahutama 1,8 miljonit inimest ja kehtestada sellele blokaad, ei saa ju tõsimeeli oodata, et Gaza rahulikuks ja stabiilseks kohaks võiks muutuda?

Tsiviilelanike hukkumine

Iisraeli sõjaväge (IDF) peetakse maailma tugevamate sekka kuuluvaks ja IDF käsutuses on ühed kaasaegseimad relvad. Varem on Iisrael suutnud oma hävitavaid lööke Hamasi liidrite vastu väga täpselt sihtida. See ei jäta aga kahtlust, et hukkunud tsiviilelanike arv ei ole nii suur mitte selle tõttu, et seda ei oleks võimalik vältida.

Iisraeli-Liibanoni sõja ajal kirjeldas Iisraeli kindral Eizenkot taktikat, mida ta nimetas Dahiya doktriiniks: ebaproportsionaalne tegevus linnaruumis, kus sõjavägi võtab sihiks tsiviilstruktuurid, et suurendada tsiviilelanike kannatusi, heidutada inimesi ja külvata neis hirmu. Kui Gazat rünnates ei rakendata sama strateegiat, siis Dahiya doktriini „lähisugulast" küll.

Kuigi Iisraeli ametlikud kõneisikud käivad ikka ja jälle välja „maailma humaanseima sõjaväe" kaardi, kus inimesi hoiatatakse enne õhurünnakuid ning antaks neile võimalus põgeneda, ei ole see muud, kui hästiretušeeritud reaalsus.

Esiteks, kuhu peaksid inimesed põgenema? Gazast kahel pool on Iisrael ja ühel pool Vahemeri, 11-kilomeetrine piir Egiptusega on aga enamasti kinni ja tugevdatud kontrolli all. 

Teiseks, mitte alati ei hoiatata pommirünnaku eest ja kui seda ka tehakse, võivad hoiatusmeetodid olla sama letaalse lõpuga, kui pommitamine. Näiteks „katusele koputamine" tähendab mitteplahvatava raketiga maja katuse pihta laskmist. Need raketid tabavad oma sihtmärki umbes sama suure võimsusega, nagu hiljem järgi lastavad plahvatavad raketid. Kokkukukkunud seinte ja katuse varemete vahelt ei ole aga kuigi kerge põgeneda, eriti kui põgenemiseks antav aeg on vaid mõni minut või vähemgi.

Kolmandaks ei ole Gazas ühtegi turvalist kohta - pommitatud on nii koole, ülikoole, haiglaid, kiirabiautosid kui ka mošeesid. ÜRO koolide võimalused inimesi varjata on ammu ületatud, pealegi on sõjalise operatsiooni käigus pommitatud ka neid.

Neljandaks tuleks IDF humaanseid meetodeid kiitvatel inimestel lihtsalt proovida ette kujutada, mida tähendaks istuda suure perega õhtul kodus ja kuulda hoiatussignaali, mis tähendab, et su maja ei pruugi paari minuti pärast enam olemas olla. Sul on mõni minut, et korjata kokku lapsed ja vanurid, saada nad majast välja ning põgeneda mööda osaliselt rusudesse mattunud tänavat kusagile, kus võib-olla on ohutum. Aga võib-olla ei ole.

IDF on kehtestanud Gazas piki Iisraeli piiri 3 km pika puhvertsooni ja käskinud inimestel sealt lahkuda, mis tähendab, et 1,8 miljonit inimest on pidanud koonduma nüüd juba umbes 200 ruutkilomeetri peale. Lisaks muutub toiduprobleem Gazas aina suuremaks ja eriti suur on puudus puhtast veest.

Jah, ütleb Peeter Võsu, eks palestiinlaste puhul ongi raske aru saada, kes on tsiviilisik ja kes on terrorist. Sellest võiks peaaegu järeldada, et IDF eeldab ka laste ja imikute puhul, et nad võivad Hamasi ridadesse kuuluda, sest operatsioonis Protective Edge hukkunutest on üle 70 protsendi tsiviilisikud, kellest kolmandik on lapsed. Nagu ütles ÜRO esindaja Kyung-Wha Kang: „Gazas on viimasel kahel päeval tapetud iga tund üks laps."

Ent isegi kui oletada, et IDFi sihtmärgiks on vaid terroristid, jääb küsimus, kas Hamasi endised võitlejad, keda regulaarselt nende kodus rünnatakse, on Iisraeli sõjamasina silmis klassifitseeritavad „terroristlike objektidena"? Kui paljud Hamasi endised liikmed on püüdnud rahvusvahelise üldsuse survel ja toel (et soodustada Gaza demilitariseerimist) tagasi tsiviilellu siirduda ja töötavad näiteks korravalvuritena linnatänavatel või ministeeriumite turvameestena, jäädes seejuures „legitiimseks sihtmärgiks"? Ja kas selle loogika kohaselt võiks sõjas olla Hamasi „sihtmärkideks" ka endised Iisraeli sõdurid?

Gaza tapamasina õigustamisel kõlab sageli ka argument, et Hamas kasutab tsiviilelanikkonda inimkilbina. IDF postitab oma kodulehe fotosid, mis näitavad, et rakette lastakse kohtadest, kus asub tsiviilelanikkond. Jah, võib küll arvata, et nii see on. Aga tulles tagasi IDF täpse tehnoloogia juurde, on siiski raske aru saada, kuidas saab sellise koha ohutuks tegemiseks õigustada mitmekümne inimese tapmist. Eelmiste sõjaliste operatsioonide puhul Gazas ei ole rahvusvahelised sõltumatud organisatsioonid leidnud tõendeid selle kohta, et Hamas sunniks tsiviile inimkilbiks olema.

Israel tahab rahu?

Peeter Võsu teab ka seda, mida on vaja Iisraeli-Palestiina 60 aastat kestnud konflikti lahendamiseks: „Tegelikult on rahu saavutamiseks vaja ainult ühte, et Hamas lõpetaks pommitamise." See kõlab ... õigesti, kui „rahu" tähendab olukorda, kus Iisraelis, Gazas ja Läänekaldal ei ole enam palestiinlasi, kes jaksaksid midagi tahta - näiteks riiki, vabadust, võrdset kohtlemist või võrdseid õigusi.

Kui Hamasi enam ei oleks, saaks Iisraeli sõjaväelased edaspidi märksa rahulikuma meelega lasta maha Gaza kalamehi või põlluharijaid, kes kogemata puhvertsooni satuvad ja vastusena sellele ei lendagi Iisraeli enam Hamasi rakette.

Sõnakasutus, teadupoolest, defineerib teatud määral meie reaalsusetaju. Siinkohal on huvitav, et Iisraeli meedias ei räägita tegelikult kuigipalju „rahust". Iisraeli meedias räägitakse pigem „relvarahust" või „probleemi lahendamisest". See on ka mõistlik, sest kui 60 aastaga on Palestiinast järele jäänud vaid riismed, on väga raske üles leida see „rahu" koht. Seda eriti eeldusel, et „rahu" tähendaks palestiinlaste aktsepteerimist võrdsete inimestena.

Mis saab edasi?

Netanyahu on oma kõnedes korduvalt rõhutanud, et ta ei taha, et Iisrael saaks multietniliseks või kahe rahvusega riigiks. See viitaks justkui sellele, et ainus võimalus rahu saavutamiseks on luua mingil moel Iisraelist eraldiseisev Palestiina riik. Selle aasta aprillis varisesid kokku üheksa kuud kestnud rahukõnelused, mis oleksid võinud võimaldada sellise riigi loomist. Ja kuigi Netanyahu süüdistas rahuläbirääkimiste kokkukukkumises palestiinlasi, on asjakohane kahelda, kas Iisraeli tänasel valitsusel on tõesti kunagi olnud kavatsus Palestiina riigi moodustamisega leppida.

Alles äsja ütles Netanyahu väga selgelt välja, et Iisrael ei saa kuidagi leppida sellega, et Iisraelist idas olev territoorium läheb Iisraeli kontrolli alt välja, pidades seejuures silmas Iisraeli-Jordaania vahelisi alasid ja Läänekallast: „Ei ole ühtegi võimaliku kokkulepet, mille tulemusena tekiks olukord, kus me loovutame turvakontrolli Jordani jõest läänes asuva territooriumi üle." See on rohkem kui Palestiina demilitariseerimise nõue, see tähendab, et Iisrael kavatseb Läänekalda üle kontrolli säilitada ka edaspidi, mis omakorda ilmselgelt tähendab seda, et Palestiina riik ei saa kuidagi olla iseseisev riik. 

Raske on mõista, mida Iisraeli valitsus on valmis rahu nimel tegema ja mis on Iisraeli poliitika eesmärk. Kui Iisraeli eesmärk on kuidagi vähendada Hamasi  populaarsust, siis sellega läks seekord kehvasti. Kui veel maikuus tundus, et Hamas kaotab võimu läbi Fatah´ga ühinemise ja on nõus tegema kompromisse, siis praegune operatsioon Gazas on pigem aidanud Hamasil jälle tugevama staatuse saavutada. Palestiinlased on endast väljas, et Gaza tapatalgud ei ole pannud Iisraeli suhtes leplikumat Fatah´i midagi ette võtma, sest Fatah ei taha, et neid saaks süüdistada „rahu mittetahtmises", mis toob kaasa kompromissialtima Fatah´i usalduse kaotamist oma rahva silmis.

Lugedes seda, mida Peeter Võsu Iisraeli ja Gaza vahel toimuvast arvab, ei jää üle muud, kui imestada: kuidas saab Iisraeli-Palestiina konfliktist sellise kõverpildi maalida? Võib-olla 20 aastat tagasi, kui allikate kontrollimise võimalused oli väikesed ja meedias olid sageli esindatud vaid konflikti tugevama osapoole arusaam, oleks võinud öelda: on raske teada, mis päriselt toimub. Aga 21. sajandil, kus informatsiooni mitmekülgseks analüüsiks on rohkem kui piisavalt, ei saa teha muud, kui nõustuda Donny Milleriga: ignorantsus on tõesti inimeste enda valik.