Mida kuradit, imestasid ilmselt paljud, kui seda uudist eesti keeles lugesid. Kus on need massilised natside väljaastumised Eestis, millest meie hea naaberriigi moodne president räägib? Massiline eeldaks terve mõistuse järgi justkui mitmeid tuhandeid osavõtjaid. Kes neid Eestis näinud on?

Võis veel mõelda, et kas tõesti söödetakse Medvedevile ette sellist valeinfot või valetavad venelased nii oma inimestele kui ka välismaalastele eeldusel, et kes see ikka viitsib väidet kontrollida. Vastav kuvand Eesti suhtes on ju nagunii vähemalt Venemaal ammu loodud.

Eesti välisministeerium tundis samuti sellisest väljamõeldisest puudutatuna. Välisminister Urmas Paet tegi avalduse, et Medvedevi väitel „pole midagi pistmist tegelikkusega”.

Tundub tavaline lugu viimaste aastate jooksul – Venemaa tulistab Eesti pihta propagandistlikku väite, mida Eesti omakorda üritab kuidagi pareerida.

Seekordse loo puhul on aga nali selles, et Medvedev 13. mail Interfaxi tsiteeritud kohtumisel midagi sellist ei öelnud!

Selles võib veenduda, kui lugeda 13. mail Kostromas toimunud Medvedevi ja noorte saadikute kohtumise stenogrammi Kremli veebilehel (http://kremlin.ru/news/11236).

Selle järgi esitas Krasnodari krai saadik Juri Saprõkin küsimuse, mida arvab Medvedev vajadusest muuta rangemaks Venemaa seadused natsismi rehabiliteerimise vastu. Küsimuse esitamise ajendiks olid 9. mail Lvivis toimunud kokkupõrked. Muu hulgas mainis Saprõkin, et Venemaa naaberriikides toimuvad „solvavad sündmused” nagu „Eestis marsivad kohalike võimude soosimisel piimahabemed SS-i lippude all”. Ei saa eitada, kindlasti on seda juhtunud, nagu juhtub seda ka Venemaal.

Eesti sai kolaka

Medvedev vastas kõigepealt otseselt küsimusele, tunnistades Venemaa kohta: „Kurat teab, kes käib, kurat teab, milliste lippude all, heidavad tervituseks käsi, propageerivad asju, mille peale meie vanurite juuksed tõusevad püsti. Vabandage väga, kui surnud teaksid, siis nad pööraksid kirstus end ümber, et need on endise Nõukogude Liidu kodanikud, Venemaa kodanikud.” Edasi taunis Medvedev, et keegi ei pööra sellele Venemaal tähelepanu, kuigi ka olemasolevate seaduste järgi saaks selle eest karistada.

Seejärel kommenteeris Medvedev Eestis, Gruusias ja Ukrainas toimuvat, mis saigi aluseks Interfaxi uudisele.

Tsiteerin kogu Medvedevi vastust: „Mis puutub Eestisse, Gruusiasse ja Ukrainasse, siis see kurvastab mind sama palju kui teid. Seda oli ebameeldiv ja valus vaadata. See annab tunnistust poliitilise süsteemi eba-küpsusest nendes maades. Kuid pole meie asi neid kritiseerida, valijad peavad ise oma võimu kujundama. Aga kui see võim lööb tantsu inimeste kontidel, kes kunagi kaitsesid nende maad, siis peame mõistma, milline saab olema meie suhtumine sellesse võimu ja sellest tulenevalt kujundama oma välispoliitikat. Kordan, see on küsimus nende riikide kodanikele. Aga meie hakkame seda arvestama oma välispoliitiliste prioriteetide kujundamisel. Vaat nii.”

Vaat nii! Kumbki, ei küsija ega Medvedev ei rääkinud sõnagi „massilistest natside väljaastumistest”.

Teadmata põhjustel mõtles Interfax selle välja. Tont teab, mis põhjustel. Vabalt võis tegemist olla ka konkreetse reporteri või toimetaja ülepingutamisega, et saada „seksikamat” pealkirja. Ilmselt sai Interfax oma teost hiljem ise aru, sest avalikus internetikeskkonnas on sama uudis vene ja inglise keeles kättesaadav teistsuguse (muudetud?) pealkirjaga: „Medvedev: valus on vaadata natside väljaastumisi Eestis, Gruusias ja Ukrainas”.

Kokkuvõttes sai Eesti muidugi nii või naa jälle kolaka.