„Need olid naised, noored naised!”

TÄNAVU möödus 70 aastat Eestis olnud koonduslaagrite likvideerimisest. Eesti Päevaleht vestles ühe laagri tunnistajatega

See ongi õige koht.” Kohtla-Nõmme mees Tõnu Kiiver tõmbab sammalt ja oksi eemale. Sambla alt väänleb välja ussikesi ja sentimeeterhaaval paljastub hallikas betoonkant. Kuskil kaugemal undab elektrisaag. Selle koha leiab üles üksnes teadja. Siia ei juhata ükski silt ega teeviit. Selja taha jääb Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseum, mis on eurorahaga korda tehtud. Ja siin, metsateelt paarkümmend sammu eemal, peituvad ühed viimased jäänused koonduslaagrist. Siin oli laagri saekaater. Metsaalune pind lainetab. Mulla all on tühjaks õõnestatud kaevanduskäigud, mis vajuvad aegamööda sisse. „Aja küsimus, millal see siin sisse langeb,” ütleb Kiiver. Suviti õitseb just selles kohas kuldking.

Kohtla-Nõmmel, väikeses alevis, kus on viilkatustega majad, oli Teise maailmasõja ajal naiste koonduslaager. Siinsetes kodudes on sellest palju mälestusi. Üks kohtlanõmmelane näitab poolikut kuldkella, mis on kunagi juutidelt leiva vastu saadud. Teine näitab majaseina, mida parandati laagri barakkidest saadud ehitusmaterjaliga. Ja peaaegu igal eakal kohtlanõmmelasel on laagri kohta oma lugu. „Juudilaager,” ütlevad nad selle kohta.