Nelja lapse juhtumi õppetund
Ta kaalus vaid 9,5 kilo ja oli 110 sentimeetrit pikk. Tema 35-aastane ema oli hoidnud tüdrukukest aastaid pimedas kütmata ruumis, kus polnud ühtegi mänguasja. Tüdruku töötud vanemad olid lähedal asuva kõrtsi püsikunded, sellal kui nende laps kodus nälgis. Lahangul leiti Jessica sooltest juuksekarvu ja vaibakiude, mida ta näljaga söönud oli.
Jessica surm vallandas terves riigis šoki, mida võib võrrelda möödunud nädalal Eesti Eks-pressis ilmunud nelja lapse väärkohtlemist käsitlenud loole järgnenud reaktsiooniga. Arutati, kuidas selliseid juhtumeid ära hoida või neile vähemalt varakult jälile saada. Arutelud viisid selleni, et üks Saksa liidumaa teise järel kehtestas vanematele kohustuse lapsi regulaarselt arstile näidata. Varem oli arsti juures käimine lihtsalt rangelt soovituslik: viieaastane Saksa laps peaks olema oma elu jooksul käinud üheksa korda arsti juures tasuta profülaktilisel uuringul, kus vaadatakse näiteks seda, ega ta ole alakaaluline või kas kõne areng on normaalne.
Pärast Jessicaga juhtunut otsustasid aga mitmed liidumaad, et edaspidi peavad olema uuringud kohustuslikud. Juhul kui andmebaasist on näha, et mõni laps pole tervisekontrollis käinud, annab see lastekaitsjatele ja sotsiaaltöötajatele alarmeeriva signaali, et kodus võib midagi korrast ära olla. Laste kohustuslikud profülaktilised visiidid on ette nähtud mitmes teiseski Euroopa riigis – näiteks Prantsusmaal. Austrias ei ole laste tervisekontroll küll seadusega ette nähtud kohustus, kuid rangelt soovituslik: igal profülaktilisel visiidil perearsti juurde, mis toimuvad kindla kalendri järgi, tehakse märge nn ema ja lapse passi. Need vanemad, kelle ema ja lapse passist on mõned märked puudu, kaotavad õiguse lastetoetusele.
Jah, ükskõik milline kontrollsüsteem ei suuda garanteerida lastele ema ja isa armastust. Kuid ometi aitab see avastada juhtumeid, kus lapsed kasvavad lubamatutes oludes. See aitab leida lapsi, kellel on lihtsalt mõni sekkumist nõudev terviseprobleem, näiteks algav ülekaalulisus. See aitab leida lapsi, kes on alakaalulised, ei käitu eakohaselt või kel on mõni arenguhäire. Ning ühtlasi annab laste nimekiri, kes arstivisiidile ei jõua, lastekaitsjatele ja sotsiaaltöötajatele märku peredest, kus võidakse järeltulijatest mitte hoolida. Peredest, kelle uksele on vaja koputada, et küsida, kas seal on kõik korras.
Rahvastikuregister korda
Laste profülaktilised uuringud on ette nähtud ka Eestis. Igal viieaastasel Eesti lapsel peaks olema seljataga 12 profülaktilist perearsti visiiti. Suurem osa neist on esimesel eluaastal, vanematel lastel kord aastas. Visiitidel, mis on vanematele tasuta, vaadatakse muu hulgas laste kaalu, vaimset ja füüsilist arengut, toitumist ja muud sellist. Enamik vanemaid peab graafikust hoolikalt kinni. Kuid on ka neid, kes seda ei tee. On lapsi, kes pole kirjas ühegi perearsti nimistus. Laste regulaarne perearstile näitamine ei ole Eestis kohustuslik.
Nelja õnnetu lapse juhtum on nüüd käivitanud elava arutelu ka Eesti perearstide seltsis, kes plaanib esitada ettepaneku, et tervisekontrollis käimine peab olema seotud lastele makstavate rahaliste hüvitistega: kes last arsti etteantud graafiku järgi visiidile ei too, toetusi ei saa. See on hea mõte, sest ilmselt aitaks säärane süsteem varem avastada juhtumeid, nagu äsja avalikkuse ette jõudnu.
Kuid sellest üksi ei piisa. Lastekaitsesüsteem põrkab Eestis paraku sellele, et rahvastikuregister ei toimi korralikult. Elukoha registreerimine on küll ametlikult kohustuslik, ent kui inimene seda ei tee, siis mingit sanktsiooni ei kaasne. Ja nii jäetaksegi see tihtipeale tegemata. Omaette põhjus on ka must üüriturg: kui üürilepingut ega omaniku luba pole, end sisse kirjutada ei saa. Tulemus: omavalitsustel pole korralikku ülevaadet peredest-lastest, kes ühest kohast teise kolivad, kuid võiksid tuge, abi või ka sekkumist vajada. Ning sotsiaaltöötajad ja lastekaitsjad laiutavad käsi: tahaksime aidata, aga meil pole piisavalt infot. Iseküsimus on seegi, kui palju on Eesti rahvastikuregistris „kadunud hingi” – inimesi, kes on jäädavalt koos lastega välismaale kolinud.
Ma ei toeta kontrolli- ja jälgimisühiskonda. Mulle hakkab näiteks vastu kaubanduskettide soov salvestada kliendikaardiga iga minu ost. Ja minus tekitab kõhklusi e-tervise süsteem. Aga laste kohustuslik tervisekontroll ja rahvastikuregistri kordategemine ei ole jälgimisühiskond, vaid miinimum, mida teha selleks, et kaitsta lapsi.
