Niineste kolumn: klassivõitlus tänapäeva Eesti moodi - ei mingeid suuri streike ega põhimõttelisi nõudmisi, piisab laevapiletist Soome

Klassivõitlus pole kadunud kuhugi. See käib kapitalismi juurde. Päris lahti ei saa sellest kunagi, kuid alati on võimalik sõlmida pikemaid vaherahusid. Tahtmise küsimus. Nagu ka klassivõitluse teravdamine.

Kes on lugenud 19. sajandi ühiskonnakriitilist realismi ning kõrvale veidi ajalugu peaks mõistma, et doktor Karl Marx diagnoos oli täpne. Kuid ta ei osanud määrata õiget ravi. Selle peale tuli alles hiljem doktor Otto von Bismarck. Tema retsepti võtab kokku meie vanasõna, et targem annab järele. Ja seda enne Tsaari-Venemaa saatuse hoiatavat näidet. Kui Venemaal on probleemiks dorogi i duraki (teed ja lollpead), siis Saksamaa kohta ei saa öelda seda kuidagi.

Mul on kuri tunne, et meie kapitalistid ja muu ülemklass on pigem Tsaari-Venemaa kui Saksamaa koolkonnast. Võtame või ettevõtja Enn Veskimäe hiljutise seisukohavõtu, et kui maksuvaba miinimum tõuseb, siis ei pea tõstma miinimumpalka. Kohe näha, et inimene on nõukogude ühiskonna tootena omandanud suurepäraselt marksismi. Meie miinimumpalga ja elukalliduse suhte juures piisab tema seisukohast täiesti, et töölise rakkus ja krobe käsi läheks taskus rusikasse. Muidugi on võimalus, et vana inimesena elab Enn oma nooruses, mitte tänapäevas.

Teine hea näide on Kaubamaja juhtkonna kurtmine, et kasumi teenimist segavad töötajad. Kallikesed - teie ei loo väärtusi, vaid just nimelt töötajad. Ilma nendeta ei vaheta teie ettevõttes mitte ükski asi raha vastu omanikku. Teie loote vaid keskkonna selleks ja midagi hullu ei juhtuks, kui teie ettevõtet poleks. Teil pole sisulist kompetentsi leida inimesele riiulist just tema tagumikuga klappiv teksapaar. Küll aga on see olemas neil toredatel prouadel vana Kaubamaja teisel korrusel, kontrollitud. Neoliberaalne kapitalism on lahe seni, kuni ta teeb kapitalistile endale haiget. Krokodillipisarad on ka üks hea vahend klassivõitluse teravdamiseks.