Nina L. Hruštšova Promo

Tamerlan ja Džohhar Tsarnajevi tegu on valdavalt esile kutsunud võrdlusi saudi päritolu terroristidega, kes ründasid Ameerika Ühendriike 11. septembril 2001 ja Pakistani immigrandi Faisal Shahzadiga, kes 2010. aastal püüdis New Yorgis Times Square’il plahvatama panna autopommi. On pakutud, et 26-aastane Tamerlan, rahvuselt tšetšeen, võis olla näinud 1999. aasta Venemaa ja Tšetšeenia sõda või Venemaa brutaalseid ettevõtmisi vastuhakkajate vaigistamiseks Põhja-Kaukasuses. Arvatakse, et Vene armee julmusest vapustatuna otsustasid tema ja ta teismeliseeas vend näidata vägivalda USA pinnal.

Selle selgituse viga on see, et Tsarnajevid on pärit Kõrgõzstanist. Nad ei ole kunagi elanud Tšetšeenias ja käisid ainult põgusalt 2000. aastate alguses Dagestanis. Nende sidemed selle piirkonnaga on nende diasporaa sidemed. Tšetšeeni president Ramzan Kadõrov, endine mässaja, teatas kohe, et vendadel ei ole tema riigiga midagi pistmist.

Kohatud üldistused

Praegu 19-aastane Džohhar oli ainult 8-aastane, kui tema vanemad kolisid USA-sse Massachusettsi osariiki Cambrigde’i. Paljude märkide järgi otsustades oli ta küllalt hästi kohanenud immigrant. Viimasel ajal hakkas ta otsima sidet oma usuliste ja etniliste juurtega ning tal oli õpperaskusi ülikoolis, kuid oli väga hästi kodus mitmes Ameerika subkultuuris.

Tamerlan, kellest peaaegu oleks saanud profipoksija, oli abielus oli ameeriklannaga, kes pöördus kristlusest islamisse. Tsarnajevite Dagestanis elav tädi Patimat Suleimanova rääkis, et enne 16-aastaselt Ameerikasse minekut ei palvetanud ta vennapoeg kunagi. „Ta ei teadnud isegi, mis on islam,” ütles Suleimanova CNN-ile. Tema arvates toimus Tamerlani radikaliseerumine Ameerikas.

Oma olemuselt ei erine nende noorte meeste lugu ameeriklastest „üksikute huntide” omadest palju – tavaliselt valged ja samamoodi pettunud, on nood USA-s tihti verd valanud. Vahe on selles, et nende sooritatud jõleduste eest ei süüdistata valgeid mehi kollektiivselt. Adam Lanzast [sooritas mullu detsembris 28 hukkunuga koolitulistamise] või James Holmesist [tulistas mullu juulis surnuks 12 kinokülastajat] ei räägita kui „kahtlasesse” religioossesse või etnilise rühma kuulujast.

Isegi siis, kui mittemoslemitest valged mehed panevad toime selge terrorirünnaku – näiteks 1995. aastal Oklahoma Citys pommiplahvatusega 168 inimest tapnud Timothy McVeigh või „Unabomber” Theodore Kaczynski –, käsitletakse nende seaduserikkumisi tavaliselt kui üksikuid seaduste jõustamise küsimusi, mitte terrorismina.

Tumedamanahalisi terrorismis kahtlustatavaid, eriti moslemeid, peetakse osalisteks suuremas vandenõus, mis nõuab sõjaväe sekkumist ja mis õigustab inimõiguste rikkumist. Mitu USA kongresmeni esitas esialgu üleskutse võtta Tsarnajev vastusele kui „vaenlase võitleja”. Olgugi, et Tsarnajev on naturaliseeritud USA kodanik, mistõttu tema üle ei saa kohut mõista sõjaväetribunal, ja ta võeti kinni USA pinnal, mitte lahinguväljal.

President Barack Obamale tuleb au anda selle eest, et Tsarnajevi üle peetakse kohut tsiviilkohtus. Aga see ei ole muutnud ameeriklaste kalduvust teha rahvaste ja riikide kohta põlastavaid üldistusi. Tõepoolest, nii suureks kasvas tšetšeenide halvustamine, et Tšehhi suursaadik tundis vajadust avaldada teade, vältimaks seda, et ameeriklased hakkavad tema kodumaad asjasse segatuks pidama.

Pealiskaudselt võttes näib Tsarnajevite rünnak õigustavat Putini poliitikat Põhja-Kaukasuses ja lisavat usutavust väitele, et Venemaa kaks sõda Tšetšeenia iseseisvuse vastu – 1994–1996 ja 1999 – peeti rahvusliku julgeoleku nimel. Selles mõttes on Bostoni pommiplahvatused olnud talle kingituseks.

Võõrandumine kodumaast

Ainus, mis näib olevat selge, on see, et täielikult võõrandunud noored mehed ükskõik millisest religioonist või rahvusest võivad järsku vägivaldselt mässama hakata. Paistab, et Džohhar Tsarnajevi vastumeelne eemaldumine ameerikalikust materialismist – isegi pärast pommiplahvatusi jätkas ta tviitimist, tudengipidudel ja spordisaalis käimist – liitus sellega, mis tõepoolest võis olla tema venna kibestumus Putini brutaalsest kontrolli taastamisest Põhja-Kaukasuses.

Säärasel juhul on Bostoni pommiplahvatused paradoks. Võib olla, et vennad Tsarnajevid olid vastu ilmaliku riigi oletatavale tühisusele ja teisalt tundsid, et Venemaa ja lääs ei ole teineteisest väga erinevad. Samamoodi nagu Venemaa peab tegemist tegema kasvava fundamentalismilainega, mille ta enese poliitika on tekitanud, hakkab üldine hukkamõistev suhtumine moslemitesse toitma võõrandumist ja kättemaksu Ameerikas.

Rünnakuid Madriidi rongides 2004. aastal ja Londoni ühistranspordis 2005. aastal ei pannud toime Saudi Araabia või Talibani immigrandid, vaid noored mehed, kes olid sündinud ja kasvanud Hispaanias ja Suurbritannias. USA paistis aastaid silma erandina – riik, kus ükskõik millist päritolu noored mehed said tunda ennast kui kodus. Plahvatused Bostoni maratonil ning paljud teised massivägivalla aktid Ameerikas peaksid selle arusaama lõplikult erru saatma. 1

Copyright: Project Syndicate, 2013