Nobeli auhinna laureaat: kõige negatiivsem teadussaavutus on tuumapomm
•• Esinesite täna Tartus loenguga mitoosist. Öelge alustuseks, miks on mitoos teie erialal niivõrd oluline, et sellest on kirjutatud raamatuid, võidetud teaduspreemiaid jne?
Mitoos on väga huvitav periood raku elutsüklist. Põhimõtteliselt on võimalik näha, mis toimub, kui rakk hakkab jagunema. Mitoos on huvitanud inimesi sellest ajast saadik, mil meil on kasutada olnud väga head mikroskoobid. Kõik, mis mitoosis toimub, on niivõrd oivaline ja salapärane, et see kõik lausa karjub suurema seletuse järele. Inimkond tahab ju täpsemalt teada, mis toimub. Lugesin 1940. aastatel kirjutatud raamatut, mis tundus üsna huvitav ja selle raamatu lõpus tunnistas ka autor, et inimkond ei tea, mis raku jagunemisprotsessi lõpus täpselt toimub. Selle raamatu suurim pluss on see, et autor esitab raamatu lõpus täiesti õigeid küsimusi, sest enne seda võttis inimkonnal sadakond aastat aega, et rakuteemadel üldse õigete küsimuste esitamiseni jõuda.
•• Kui teame, kuidas toimub raku jagunemine, siis kas teame, kuidas võidelda vähiga ja kuidas kloonida inimest?
Ei tea. Eelkõige on mitoos oluline, et mõista, kuidas toimub raku jagunemine. Tõsi on see, et väga paljud vähivastased ravimid toimivad just sel põhimõttel, et nad sekkuvad raku jagunemisprotsessi. Aga me võime normaalseid ja vähirakke kõrvutada ja avastada, et nende olemuses ja paljunemises on palju erinevusi. Kuid me ei suuda, hoolimata oma tänapäevasest teadmistest, leida vastust, miks vähirakud reageerivad välistele mõjudele teisiti kui tavalised. Selliste küsimustega tegelevad lausa eraldi teadusharud ja me peame arvestama ka sellega, et kõik vähirakud ei ole sarnased. Oleks ju tore, kui saaksime nendele küsimustele vastata, kuid tegelikult me ei tea, miks vähirakud tekivad ja miks nad erinevad.
•• Milleks üldse on tarvis loodusega mängida ja see üle kavaldada?
Tegelikkuses me sekkume loodusse iga päev, kas või sedakaudu, et meil on arstid, kes tegelevad meie tervisega. Võib-olla nad alati ei peaks? Kui sa murrad oma luu, siis sa ju loodad, et ehk keegi parandab selle ära. Kui sul on kasvaja, siis loodad, et arstid leiavad mingi lahenduse või vähemalt lõikavad nad selle su seest välja.
•• Te olete öelnud: „Ma ei näe mitte ühtegi eetilist probleemi, mis takistaks inimese kloonimist. Et kui läheks väga sandisti ja ma kaotaksin autoõnnetuses tütre, siis oleks ju tore, kui ma saaksin ta luua ühest tema rakust.” Kui kasutada tänapäeva kloonimisoskusi, siis kas kloonimise tulemusel saaksite tütre tagasi?
Teoreetiliselt küll, eeldades, et ta jääb bussi alla, sest niisama ma oma tütart kloonima ei hakkaks – ühest tütrest mulle piisab, ma ei tahaks endale sadat tütart.
•• Oletagem: kui teie bussiõnnetuses hukkunud tütar kloonida, kas ta oleks ikka seesama tütar, kes teil oli?
Põhimõtteliselt on ta võimalik uuesti luua. Ta näeks välja nagu identne kaksik, aga kas ta oleks täpselt sama inimene, seda me ei tea. Mõned ütlevad, et oleks, teised aga on seisukohal, ei oleks. Mina arvan, et oleks, aga ma võin ka eksida. Seni kuni me katseid teha pole saanud, ei saa ma seda kindlalt väita. Välimus oleks kindlasti sama. Igatahes geneetiliselt oleks tal sama DNA, seega välimus on tal sama, aga kui ta hukkus näiteks 15-aastaselt, siis kui me ta klooniks, oleks ta ju 15 aastat noorem. Seega ei saa me olla kindlad, et ta hakkaks samamoodi mõtlema ja arenema kui see, kellest ta klooniti. Kuid ma ei näe selles kloonimises erilisi eetilisi probleeme ja ma ei saa aru, mis inimesi selle juures üldse häirib. Tõsi, ma ei tahaks, et mind kloonitaks, sest see poleks inimkonnale mingi eriline kingitus, aga kui keegi sooviks seda teha, siis lasku käia. Minu jaoks pole see probleem.
•• Praegu on inimese kloonimine keelatud. Miks?
Ma ei tea, aga arvan, et kloonimine ärritab inimesi. Ma ei mõista, miks. Üldiselt on ju veider, et me kloonime taimi ja paljut muud, ja keegi ei näe selles probleemi. On ju kloonitud loomi, isegi putukaid kloonitakse. Kloonimine toimub meie ümber iga päev. Ühesõnaga, see ei ole ebaloomulik. Paljud arvavad teisiti, aga ega kloonimine käi nii, et sa lõikad endal sõrme otsast ja see kasvab teise inimese käe külge – nii vähemasti on kreeka mütoloogias.
•• Olete teadusmaailmas saavutanud suure tunnustuse, aga kas teie jaoks on saanud vastused need küsimused, mille pärast te teadusega tegelema hakkasite?
Minu jaoks on teadus nagu avastusretk: panen ühe jala teise ette ja hakkan minema, mõtlemata, kuhu välja jõuan. Mul on mõned asjad teaduses välja tulnud ja mõnedes olen ka põrunud. Minu jaoks on teadus ennekõike katsetamine ja avastusretk.
•• Kuid kuhu jäävad suured küsimused – kas Jumal on olemas ja kust inimene põlvneb?
Ma olen keskendunud ennekõike sellele, mis toimub katseklaasis. Olen teadusest pigem rõõmu tundud ja teadlastele on see ju lubatud. Minu – ja arvan, et ka paljude teiste teadlaste – jaoks on teadus ennekõike intellektuaalne nauding, mille eesmärk on mõista, kuidas maailm toimib. On suurepärane tunne seletada midagi, mida varem pole seletatud ja avastada midagi, mida keegi varem ei teadnud. Miski ei asenda teaduses seda, et sa oled esimene, kes on midagi uut teada saanud.
•• Kindlasti ei ole kellelgi midagi selle vastu, et elada kauem tervena. Teadus on sellele viimase 50 aasta jooksul päris palju kaasa aidanud. Kui kaua võiks inimene teie arvates elada?
Ma ei tea sellele küsimusele ammendavat vastust. On tähelepanuväärne, et minu vanemate põlvkond nägi minu vanuses palju vanem välja. Ma arvan, et eluiga on pikendanud elukvaliteedi tõus ja see, et sööme mitmekesisemat toitu kui nemad. Lisaks on meie elu läinud mugavamaks ja meid aitavad ka meditsiini abivahendid, mida aastakümnete eest ei olnud. Ka ei ohusta meid nii paljud haigused kui neid. Kindlasti on eluea pikenemine seotud sellega. Näiteks minu naise vanemad on üle 90-aastased. Poolnaljatamisi võib öelda, et nad on justkui pooltehislikud, sest mõned liikmed on neil välja vahetatud. Nad on küll vanad, aga nad võivad meditsiini toel veel üsna kaua elada. Raske on sellises olukorras öelda, mis see on, mis meie elu peaks ära lõpetama. Samal ajal elab väga vähe inimesi nii vanaks – seega organismil on kusagil piir.
•• Kui kaugel see piir siis olla võib? 150 või 200 aastat?
Mina ise ei taha küll üle saja-aastaseks elada. Lisaks arvan, et pikaealisusele seab piirangu ainuüksi fakt, et me hingame. Ja hingame sisse hapnikku, mis polegi nii ohutu, nagu me arvame, sest hapnik on iseenesest üks parasjagu mürgine gaas. See seabki meie elueale piirangud. Samuti on hea küsimus ka see, miks keha vananeb. Keegi ei tea vastust. Miks näiteks hamstrid ei võiks elada saja-aastaseks? Muuseas, ka sellele küsimusele otsib vastuseid lausa omaette teadusharu. Nendel teadlastel on muidugi rohkem küsimusi kui vastuseid. Kuid seal, kus teaduslikus mõttes on palju küsimusi, seal on teadlastel ka palju tööd.
•• Kas te ise sooviksite kauem elada?
Ma ei saa öelda, et ma sellest eriliselt huvitatud oleksin. Liiga kaua elada on igas mõttes ju raske.
•• Kuid kas maakeral jätkub nii palju ressursse, et kogu see inimhulk ära toita ja riidesse panna?
Ma ei arva, et ressursside otsalõppemine oleks probleem, sest see on üsna hämmastav, mida tehnoloogia abil võib tänapäeval korda saata. Võtame näiteks Jaapani. Kui neid võrrelda Ameerika Ühendriikidega, siis Jaapanis elab, piltlikult öeldes, inimene inimese kukil ja see pole nende jaoks probleem. Lisaks jätkub selles väikeses saareriigis ju ka ressursse, et inimesed saaksid igapäevast elu elada. Selge on see, et suurtes populatsioonides on suuremad probleemid, aga need on pigem ühiskondlikud ega ole seotud ressursside jagamisega. Kui meil tõesti oleks ressursside jagamisega probleeme, siis valitseksid meil juba praegu anarhia ja korralagedus. Sellega võrreldes on tänapäeva maailm ikka üsna turvaline.
•• Mida te arvate muundatud toidust ja taimede geneetilisest modifitseerimisest?
See minu absoluutne lemmikteema. Minul pole midagi selle vastu, et inimene kiirendab loodusliku valiku protsessi ja sekkub loodusse. Ma ei saa aru, miks rohelise ilmavaatega inimesed geneetiliselt muundatud organismide vastu pidevalt sõna võtavad. Kas oleme kunagi kuulnud, et keegi oleks muundatud toidu kätte surnud või sellest mürgistuse saanud? Mina vähemasti mitte. Lõppeks on taimekasvu kiirendamine kasulik ka põllumeestele.
•• Kas geneetiliselt muundatud toit annab ka halbu tagajärgi?
Aga näidake mulle neid! Suur osa Ameerika Ühendriikide toiduainetööstusest sõltub muundatud toidust. Pigem on küsimus selles, et ainuüksi sõna „geenid” või „geneetiliselt muundatud”, hirmutab inimesi. See tundub ebaloomulik ja see põhjustabki nende hirmu. Sellise mõtteviisi järgi võiksime siiani elada nagu koopainimesed, sest kõik muu tundub meile ebaloomulik.
•• Kui teaduses poleks eetikat, siis milline oleks teie arvates tänapäeva maailm?
Tegelikult on teaduses eetilisi piiranguid üsna vähe. Kui rääkida teaduse negatiivsetest külgedest, siis kõige negatiivsem teadussaavutus on tuumapommi loomine. Seda tehti ju vaid sõjalistel eesmärkidel ja selleks et üks riik saaks kontrollida maailma. Muuseas, me elame siiani tuumaajastu varjus. Näiteks ameeriklased arvavad, et neil ja nende liitlastel võib tuumarelv olla, aga Iraanil seda olla ei tohi. Mõne jaoks on see aga vastupidi. See ongi kõik, mis mul on eetika ja teaduse vahekorra kohta öelda.
Kõik saab alguse ühest rakust
•• Rakk on elu funktsionaalühik. Raku avastas 17. sajandil inglise teadlane Robert Hooke. Rakk on kõigi meile teadaolevate elusorganismide ehituslik ja talitluslik osa, mis on võimeline iseseisvalt kasvama ja paljunema. Organism võib koosneda ühest rakust (ainurakne) või mitmest rakust (hulkrakne).
•• Kõige esimese raku päritolu – teisiti öeldes, elu teke –, pole selge. Kõige esimene rakk võis tekkida umbes neli miljardit aastat tagasi. „Ajakava” on siinkohal väga ebatäpne ja võib kõikuda mitusada miljonit aastat siia-sinna. Kuidas esimene rakk tekkis, mis selle põhjustas – ei teata. On kümneid hüpoteese, teooriaid ja mudeleid, kuidas see võis toimuda. Üheks hüpoteesiks on näiteks see, et Maad tabanud meteoriidid võisid selle siia tuua.
•• Kõik organismid koosnevad rakkudest, mis paljunevad jagunemise teel. Täiskasvanud inimesel on umbes 100 000 miljardit rakku, mis kõik pärinevad ühest rakust – viljastatud munarakust. Tal on hiiglaslik kogus pidevalt jagunevaid (poolduvaid) rakke, mis asendavad surevaid rakke. Enne kui rakk saab poolduda, peab see kasvama, paljundama oma kromosoome ja seejärel eraldama kromosoomid võrdselt kahe tütarraku jaoks. Neid protsesse koordineeritakse raku jagunemistsükli ajal.
•• Tim Hunt, Paul M. Nurse ja Leland H. Hartwell võitsidki 2001. aastal Nobeli meditsiiniauhinna avastuste eest raku jagunemistsükli uurimisel. Avastuste eest, mis näitavad, kuidas seda raku jagunemistsüklit kontrollitakse. Nad identifitseerisid võtmetähtsusega molekulid, mis kontrollivad seda tsüklit kõikidel päristuumsetel ehk eukarüootilistel organismidel, nagu taimed, loomad. Nendel fundamentaalteaduslikel avastustel on suur mõju rakkude kasvu mõistmisel. Vead raku jagunemistsüklis toovad kaasa selliseid muudatusi kromosoomides, mida näeme näiteks vähirakkudes.
•• Seega on lootust, et Tim Hunti ja tema kolleegide töö võib kaasa aidata ka vähihaiguste ravimisele, rääkimata sellest, et see toob meid lähemale mõistmisele kuidas elu (rakud) toimivad ja kuidas nad üldse Maa peal miljardeid aastaid tagasi tekkida said.
Eluloolist
Richard Timothy
„Tim” Hunt
•• Sündinud 19. veebruaril 1943. aastal Suurbritannias.
•• Õppinud aastatel 1961–1968 Cambridge’is loodusteadusi spetsialiseerumisega biokeemiale (PhD).
•• 1982. aastal avastas laboris katseid tehes, et raku paljunemistsüklis mängib olulist osa valgu tsükliin, mis reguleerib teatud faasis raku paljunemist. Samal ajal hajub see tsükliin kohe pärast selle faasi lõppu.
•• Selle „haihtuva” aine uurimine tõi talle 2001. aastal ühes kaasmaalase Paul Nurse’i ja Ameerika Ühendriikide teadlase Leland Hartwellga Nobeli meditsiinipreemia.
•• 1991. aastast alates on Tim Hunt juhtivteadur Londonis Imperial Cancer Research Fundi vähiuuringute ja rakutsükli kontrolli laboris.
•• Allikas: http://nobelprize.org/nobel_prizes/medicine/laureates/2001/press.html
