Noorelt lapse saamine kui vaimuhaigus

Suured reklaamplakatid Tallinna tihedatel tänavatel teatavad, et kolm on äge. Selle eest, kui perre sünnib kolmas laps, lubatakse suisa 500 eurot. Ometi ei saa noored esimestki. Äkki sellepärast, et sõbrad ja tuttavad peavad seda hulluks ettevõtmiseks ja elu rikkumiseks?

Kas sa tead, et su aktsiad tööl langevad? Nüüdsest hakkavad sind huvitama ainult suhted ja pere, päevapoliitika kindlasti mitte! Kas see oli ikka planeeritud, ma arvan küll, et apsakas! Aga nüüd on noorus ju läinud, te ei saa enam MIDAGI teha! Need on kõigest mõned laused, mis on minu kõrvu jõudnud viimase kaheksa kuu jooksul, kui oleme jaganud uudiseid peagi saabuvast perelisast.

Ei, rõõmu on mitu korda rohkem, kuid sellised laused panevad kukalt kratsima ja imestama. Säärase jutu järgi võib tunduda, et tegemist on hilisteismelise noore perega, ent passist vaatab juba vastu veerand sajandit.

Kas noorelt lapse saamine on muutunud vaimuhaiguseks, mida ükski täiemõistuslik ja karjääri silmas pidav noor inimene juba niisama endale ei soovi?

Juba päheõpitud fraasidega teen kiirelt selgeks, et nii oligi mõeldud ja usun, et ka lapsega on võimalik elada. Ometi tekib tunne, et noort peret peetakse hulludeks või rumalateks, sest last saades ohverdatakse enda tulevik, vaba aeg ja karjäär.

Olukorra muudab eriti kummaliseks see, et samal ajal on noorel vast abiellunud paaril võimatu vestlusi mööda saata, ilma et uuritaks, millal siis ometi see lapseke ka majja tuuakse.

Arusaadav, et iga inimene võiks lapse saada siis, kui ise end selleks valmis tunneb olevat, kuid keegi ei tohiks kohata ühiskonna survet või vastupidi, hoopis taunimist.

Saavutustele orienteeritud põlvkond usub, et elu eesmärk on olla edukas – nii karjääris, õppimises kui ka reisimises ja kõike enne 35. eluaastat, sest siis kukub kell ja tuleb hakata lapsi saama. Kas noorelt lapse saamine on muutunud vaimuhaiguseks, mida ükski täiemõistuslik ja karjääri silmas pidav noor inimene juba niisama endale ei soovi?