Normal pole vaja börsi, börsil pole vaja Normat
Autoliv on küll teinud pakkumise endale mittekuuluvatele Norma aktsiatele ja mõned investorid on juba nõustunud, kuid kas pakkumine lõpuni läbi läheb, pole praegu selge. Aga loomulikult võib Norma ülevõtmise kontekstis taas kuulda jutte, et jälle üks Eesti firma läheb välismaalaste kätte ja et jälle on Tallinna börs ühe ettevõtte võrra vaesem.
Kuid Norma pole enam ammu Eesti firma, vaid Rootsi ettevõttele Autoliv kuuluv tehas, mis mitmesugustel ajaloolistel põhjustel asub juhtumisi Eestis. Nii on ka selle tehase aktsiate noteerimine börsil pigem ajaloost tingitud veidrus kui ettevõtte enda vajadusi arvestav sisuline samm. Norma jaoks pole börsil olemises mingit loogikat.
Ja ega Norma pole ju ka käitunud börsifirmana. Pigem vastupidi, üsna investorivaenulikult, suletult ja vahel arusaamatult. Näiteks Norma dividendipoliitika (= dividende me ei maksa) või siis nende passiivne rahajuhtimine – Norma bilansis seisab 636 miljonit krooni. Raha, mida pole jaotatud dividendideks, raha, mida pole ka kuhugi investeeritud. Sellist „keha” pole Tallinna börsile vaja. Head teed tal minna.
Nii taandubki jutt pigem selle konkreetse ülevõtmispakkumise vormile. Autolivi pakkumishinnaks on 92,31 krooni ühe Norma aktsia eest. Ühed ütlevad, et seda on väga vähe. Nad viitavad sellelesamale 636 miljonile kroonile, mis Norma bilansis seisab. Kui panna siia kõrvale Autolivile mittekuuluvate aktsiate hind 597 miljonit (antud ülevõtmispakkumise järgi), siis tundubki nii, nagu ajaleht Äripäev oma pealkirjas sõnastas: „Autoliv tuli Norma enda rahaga kosja.”
Normaalne pakkumine?
Teised aga märkavad ka seda, et Autolivi tehtud pakkumishind 92,31 krooni aktsia eest on ligi 30% kõrgem kui aktsiahind vahetult enne pakkumise avalikustamist. Ja ka seda, et aasta tagasi kauples Norma aktsia lausa 35-kroonise hinna kandis. Kes keelas aktsiaid sellise hinnaga osta? Kui vaadata Norma kulumi eelset kasumit – hästi levinud näitaja ettevõtte väärtuse hindamiseks –, siis võib pakkumishinda pidada keskmiseks, võib-olla keskmisest madalamaks, aga ka mitte väga hulluks.
Huvitava nüansi sellesse Norma ülevõtmise debatti lisas eelmisel nädalal Kawe Kapitali fondijuht Kristjan Hänni, kes ütles, et nii Norma kui ka mitmed teised firmad ei käitu tegelikult börsifirmadena ja Eestis puudub ka aktivistide kultuur, mis sunniks suuraktsionäri paremini käituma (Äripäev, 01.03).
Tõsi see on. Mujal Euroopas ja eriti Ameerikas võib näha, kuidas alt üles iseorganiseerunud struktuurid aktiivse meediasurve, poliitikute lobi või lausa kohtu kaudu survestavad ettevõtteid, olgu siis ühinemiste, ülevõtmiste või mis iganes sammude juures. Eestis sellist iseorganiseeruvat ja koostööl põhinevat aktiivsust eriti ei kohta. Aga see teema on juba laiem, ei puuduta ainult väikeaktsionäride huvide kaitset, vaid meie kultuuri laiemalt.
