NRG tehing: Kas Kersti Kaljulaid lootis süsteemi seestpoolt parandada?
Teame, et tema oli see, kes 2002. aasta alguses Narva elektrijaamade müügitehingu ärajäämise puhul oli mitut puhku kõneisikuks, mõned on ka osutanud, et just tollane peaminister Mart Laari majandusnõunik Kaljulaid oli see, kes aitas Narva elektrijaamade müügile USA energiafirmale pidurit tõmmata.
Aga ikkagi, mis oli tema roll? Oli ta tõesti ebapopulaarse ettevõtmise pidurdaja või lihtsalt pelgalt vältimatu uudise edastaja? Mis nõu ta kogu kolmeaastase ametis oleku jooksul andis? Ja kuidas suhtub tema Mart Laari 2001. aasta augustis riigikogu ees kasutatud argumenti, et NRG tehingu mittetoimumine võib anda löögi Eesti NATO-pürgimustele?
Küsisin seda ka presidendi kommunikatsiooninõunik Taavi Linnamäelt. Vastus sai selline: „Kersti Kaljulaid oli tol ajal peaministri nõunik. Nõuniku ülesanne on nõu anda, valitsusjuhi asi otsustada, millist nõu ta kuulab.“
„Oleks ebaeetiline nüüd endise nõuniku poolt hakata seletama, mis nõu ja millistel kaalutlustel ta andis. See õigus ja võimalus on tollasel valitsusjuhil, kui ta seda teha soovib. Seda, et pr Kaljulaid seda tehingut ei toetanud, on teada.“
Küsimus, mida Kaljulaid arvab mõttekäigust „kui ei tee NRG tehingut, siis NATOsse ei saa“, jäi vastamata.
Aastaid eiratud "tark mees taskus"?
Sellise napivõitu vastuse põhjal võib pakkuda välja kaks varianti:
a) Kersti Kaljulaiu saatuseks oli olla siseopositsionäär, kelle tarka nõu mitte müüa jaamu ameeriklastele enamik aega ignoreeriti. Aga ju ta siis uskus, et suudab süsteemi seestpoolt parandada.
b) Kersti Kaljulaid aitas valitsusel tões ja meeles tehingut läbi suruda ja juhtus olema lihtsalt esimene, kes valitsuse lõpu eel taipas, et siit ei tule midagi firma enese nadivõitu seisu tõttu.
Tegelikult oli ju valitsus veel pool aastat enne tehingu läbikukkumist in corpore jõuliselt elektrijaamade müügi poolt, sealhulgas ka tollane välisminister Toomas Hendrik Ilves (Vt „Valitsus viib NRG tehingu igal juhul lõpuni“ 22.8, 2001, EPL).
Õigupoolest olid valitsuse reitingud selleks ajaks tugevalt langema hakanud. NRG tehing koos hämara raudtee-erastamisega (ka muide peaministri majandusnõuniku teema) mängis siin üldse mitte väikest rolli. Tollaseid aegu mäletades ütleks, et see valitsus elas – ja peaaegu et suri NRG nimel.
Presidendi katse end tollastest sündmustest distantseerida meenutab suusakuninganna Therese Johaugi huulekreemi lugu – põhimõtteliselt võimalik, aga mitte lõpuni usutav. Tekib küsimus, et kes siis kõiki neid argumente jaamade müügi poolt Mart Laari riigikogu kõnesse siis kirjutas kui mitte Kaljulaid?
On sel üldse enam mingit tähtsust praegusel ajal? Aega on ju mööda läinud omajagu. On küll, sest olgu, mis minevikus oli, avameelsust vajame me vähemalt nüüd. Napid ja väheveenvad vastused praegu on pigem usaldust õõnestavaks faktoriks. Ja veel üks moment – NRG tehingu läbisurumise meetodid näitasid, mis piirini võib Eestis ulatuda rahva tahte eiramine (ikkagi 160 000 vastuallkirja) ning välispoliitiline valetamine.
NRG ongi omamoodi kodanikuühiskonna äratamine. Seda nii üldrahvalikul kui ka intellektuaalide tasandil.
Kolm tähte Kaljulaiu silmis
2001. aasta augustis toimus Eestis suursaadik Robert Frasure mälestuseks välispoliitika konverents, kuhu saabus ka senaator John McCain. NRG-temaatika seos NATOga oli tol ajal nii jõuliselt päevakorral, et senaator ja hilisem presidendikandidaat sai ajakirjanikelt koguni kaks küsimust, kas NATO laienemisel on mingit seost elektrijaamade tehinguga. McCain ei näinud seal mingit seost ja toonitas, et NATO puhul on esiplaanil läänelike väärtuste jagamine, mitte erastamistehingud. Mida muidugi võiski arvata.
Muide, John McCain ütles kunagi Vladimir Putini kohta, et vaatas tema silmisse ja nägi seal kolme tähte – KGB. Mis on kolm tähte Kersti Kaljulaiu silmis? NRG?
