Näiteks sügaval Vene ajal, kui Hirvepargi miiting oli veel olemata, tundis ta Estoplasti peadirektorina üleliidulise ministeeriumi kolleegiumi vaibal seistes, et see on nüüd üks oluline valik. Kas tuled sellest loost välja võitjana või kaod (ülekantud mõttes) ja sind ei mäleta ka keegi. Ministri sõnad olid: see, mis Peeter I poolt paika on pandud, ei ole teiesugusele antud ära lõhkuda. Probleemiks oli, kas Estoplast jääb Eestile N. Liidule.

20. august 1991 on minu elu kõrgpunkt ja suursaavutus, ükskõik mis ka ei juhtu, ütleb Ülo Nugis. Me tegime siis õiged valikud. Ju meil kõigil jätkus kollektiivselt tarkust, ettenägemisvõimet ja ka kompromissivalmidust. See ei olnud ainult niimoodi, et inimene oli kohal, amet olemas ja haamer käepärast võtta. See oli valikute küsimus – oleks võinud nii olla, et meil oleks hoopis teine riik, hoopis teine tee, hoopis teine saatus. /20. augusti hilisõhtul kuulutas EV ÜN mäletatavasti kooskõlastatult Eesti Komiteega Eesti iseseisvaks, seda Pihkva dessantvägede kohal olles./

Ülo Nugis, järjepidevuse tagaja, on oma eluteel kõik sammud, kõik valikud ise teinud, ilma protezheeta. Teinekord on ta ehk liiga järsu ütlemisega, aga vastasel juhul oleks see hoopis teine mees, mitte Ülo Nugis. Ta ei hoidu lahingutest. Kui minna tuleb, läheb püstipäi. Viimaste valimiste tulemused polnud talle üllatuseks – teadis, et niimoodi läheb. Sai viis-kuus korda vähem hääli kui varem. Selline oli Koonderakonna kollektiivne reiting. Kas aga see ka hinge kraapis – jah, seda küll.

Majandusinimese renomeega Nugis on viimasel ajal spetsialiseerunud julgeolekupoliitikale. Mis on tal veel vaja poliitikas kindlasti ära teha? "Eesti rahvas saab peaaegu kõigega üksipäini hakkama," ütleb Ülo Nugis. "Ühega ei saa ta üksinda hakkama – ta ei suuda selles karmis ilmas tagada oma julgeolekut. Kui Eesti on saanud NATO liikmeks, juhtugu see siis aastal 2002 või 2003 või 2005, siis ma võin öelda – minu töö on tehtud."

Ülo Nugis 55

Sündinud: 28.04.1944 Tallinn

Õpingud: Tallinna Ehitus-Mehaanikatehnikum 1958–62, TPI 1962–65, Valgevene Polütehniline Instituut 1965–67

Töö: Ehitus-Mehaanikatehnikumi õpetaja 1967–68, tehase Pioneer konstruktor, vanemmeister, osakonnajuhataja 1968–70, Teguri peamehaanik ja peainsener 1970–74, tehase Ehitusdetail direktor 1974–80, suusavabriku Dünamo direktor 1980–86, tootmiskoondise Estoplast direktor ja peadirektor 1986–90, ÜN juhataja 1990–92, Riigikogus alates 1992

Töökollektiivide Liidu juhatuse esimees 1988, Vabariiklaste Koonderakonna asutajaid 1990; NSVL Rahvasaadikute Kongressi ja ÜN liige 1989–91, Eesti Kongressi ja Eesti Komitee liige

Perekond: abikaasa Vaike, poeg Uno (32)