Parlamendi valimised on nüüd-seks lõppenud ning valitsuskoalitsiooni ja opositsiooni piirjooned sedapuhku paigas. See pole esimene kord viimase kümnendi ajaloos ja küllap siingi tuleb muudatusi. Nagu varemgi. Nüüd on käes järjekordne etapp, kus hinnatakse ümber positsioone propagandasõjas ning esimene teedrajav kontseptuaalne kirjatükk ka vahepealsete eksirännakute järel jällegi isamaaliidustunud Mart Nuti sulest ka trükivalgust näinud. Iseendast ei vääri iga jooksev artikkel pikemat tähelepanu, ent uute rööbaste seadmise aegu esineb Nutt kontseptuaalses rollis (“Savisaare Pyrrhose võit”, EPL, 22.03.). Tõsi, Nutt lubab endale vana parlamendipoliitiku kohta kohe mitu suuremat möödalaskmist.
Nuti kontseptsiooni märksõnad: Keskerakond on isolatsioonis ja ta seis on ebameeldiv ka pikema tuleviku jaoks, Keskerakond ei õpigi oma vigadest, teised opositsioonierakonnad võivad muutuda Keskerakonna ripatsiteks. Sellele kontseptsioonile lisatakse veel paar pentsikut arusaama: parlamendis on 73-liikmeline enamus, mis vastandub Keskerakonnale jms.
Iseendast peaks iga päevapoliitikat jälgiv huviline jõudma üsna hõlpsalt teiste järeldusteni – Keskerakonna seis on üsna rahulik, sest 28 kohta parlamendis on jõud, millest ei saa kuidagi üle ega ümber. Seda vastandada ülejäänud 73 parlamendiliikmele on aga enam kui imelik lähenemine ja siinkohal peaks meenutama vaid üleeilse peaministrikandidaadi hääletamist, kus hääled jagunesid teatavasti 53 ja 48. Nimetatud 48 häält olid kindlad ning see peegeldus saalist esitatud küsimustes ja üksmeelses hääletamises. Kui lisaks veel meenutada, et vaid paar päeva varem olid Riigikogu esimehe valimistel hääled teatavasti 55 ja 45, siis saab hõlpsalt teha järelduse, et valitsuskoalitsiooni poliitiline TALSE on üsna kiiresti mõne pü-gala võrra langenud.
Mõistagi üritas kolmikliit enne viimast hääletust ka ülejäänud nelja fraktsiooni seest hääli saada. See lihtsalt kuulub poliitika juurde. Kellega kõneldi avameelsemalt, kellega paljulubavamalt, kellega otsiti kontakti. Koguni tulevane peaministrikandidaat tahtis Ühendatud Rahvapartei (ÜRP) liidri Viktor Andrejeviga kokku saada.
Võimalik, et vajaduse korral oleks jõutud koguni Demokraatliku Tööpartei liidri Tiit Toomsaluni. Kui moodustatava koalitsiooni häda mõne hääle leidmiseks oleks olnud väga suur ja kõnelused oleksid õnnestunud, küllap oleks leitud ka mõni sobilik põhjus või näide kahe erakonna vahelisest koostööst. Mõistagi, Isamaaliidu ja Tööpartei vahel on kontakte üsna vähe, ent ometigi esitasid 1997. aasta aprillis Põhja-Tallinna halduskogus Tööpartei ja Isamaaliit ühise eelnõu, mis nõudis pealinnas ühe ettevõtte erastamise peatamist ning mõistis hukka hinnatõusu pealinna avalikus sektoris. Võimalik, et isamaaliitlaste ning ekskommunistide koostööd vähemalt samal tasemel on mujalgi esinenud. Siililegi on selge, et vähemasti nimetatud eelnõu oli sihikuga linnavalitsuses töötava Keskerakonna vastu.
Ka oma artiklis jätkab Nutt otseselt vana taktikat: Koonderakonna, Maarahva Erakonna ja ÜRP hirmutamine Keskerakonna mõjukusega on ikkagi otsese või kaudse eesmärgiga selle 48 hääle seast mõni eemale saada ja tuua see hääl lähemale valitsuskoalitsioonile. Tõsi, mingil moel on Nuti hoiatustel ka õige kaal, sest omaaegsed iseseisvad erakonnad ERSP, EMKE ja sotsiaaldemokraadid muutusid Isamaaliidu ripatsiteks ja praeguseks on need kolm erakonda oma tegevuse lõpetanud. Küllap otsivad kõik opositsioonierakonnad või-malusi rahulikuks koostööks ja oma näo säilitamiseks.
Igale poliitikahuvilisele on selge, et suhteliselt kiire valitsuse kokkupanek õnnestus tänu eeskätt üsna prognoosimatule valimistulemusele, mis andis kolmikliidule täpselt vajamineva hulga hääli. Vaid mõnehäälelise ja teistsuguse tulemuse puhul oleksid nad kõik oma IRM-u maha surunud, alla kriipsutanud oma isiklikku identiteeti ning otsinud minevikust hoopis teistsuguseid näiteid. Kindel on küll, et Keskerakond ja Isamaaliit ei oleks ühist keelt leidnud.
