Õhupuuduses ratifitseeritud Istanbuli konventsioon
Konventsiooni poolt hääletas 79 saadikut ja vastu oli 6 (EKRE). Mõnikord joonistub Riigikogu saalis erinev maailmavaade nii jõuliselt välja, et õhust jääb puudu. Täna tundsin seda kuulates EKRE esindaja kõne. Võtsin ka sõna, tõenäoliselt tekkis õhupuudus neil kuuel mehel.
Käisin suvel tutvumas Võru politsei tööga ja kui ma küsisin, mis on nende piirkonnas suurimaks probleemiks, kõlas vastus: lähisuhtevägivald. Politseile tundub, et neid on jäetud selle teemaga üksi. Jah, neil ongi väga suur koormus. Aastas saab politsei kutseid lähisuhtevägivalla lahendamisele rohkem kui 15 tuhat.
Õnneks ei ole see teema vaid politsei lahendada. Meil on lisaks riiklikule ohvriabile ka üle Eesti toimiv naiste varjupaikade võrgustik, kus riigi ja tihti ka era-annetajate toel saavad koduse vägivalla ohvrid turvalist majutust ning nõustamist.
Selle aasta esimese viie kuu statistika ütleb, et naiste varjupaikades on ööbitud 2676 ööd, lapsed on maganud varjupaikades 1934 ööd. Kokku on viie kuu jooksul saanud varjupaikadest tuge rohkem kui 4600 inimest, neist 3300 last.
Liiga väikesed summad
Konventsioonis rõhutatakse, et spetsiaalseid teenuseid peavad saama kõik vägivalla ohvriks langenud naised ja lapsed. Kui selleks aastaks on üle-Eestilise naiste varjupaikade võrgustikule eraldatud 630 000, mis oli võrreldes eelmise aasta rahastusega oluliselt väiksem, siis tulevaks aastaks on valdkonnale planeeritud 770 000 eurot. Edasiminek on muidugi oluliselt parem kui tagasiminek, aga kindlasti ei saa jääda aastateks sama summa juurde. Valdkonna spetsialistid on hinnanud, et vägivalla ohvreid saaks hästi aidata kui neil oleks kasutada miljon. Tuletame meelde, et perevägivald läheb Eestis aastas maksma 116,5 miljonit. Arvestades, et tegemist on siiani suuresti koduseintevahele peidetud probleemiga ja me pingutame selle nimel, et ohvrid astuksid oma kaitseks välja ning küsiksid abi, peaksime me aasta aastalt valdkonnale suunatud raha suurendama.
Eraldi teema on lapsed, kes selles vägivallaahelas omavad vast kõige olulisemat rolli. Kui me ei suuda süsteemset vägivalda kogenud või kõvalt näinud lapsi õigeaegselt toetada, siis lisaks iga inimese traagilisele saatusele, läheb nende laste elukäik ühiskonnale kalliks maksma, sest tihtipeale kasvavad just nendest abita jäänud lastest kas tulevased ohvrid või vägivallatsejad. Selleks, et neid lapsi kohe ja täna aidata, on vaja kogu sotsiaalvõrgustiku koostööd. Need vahendid tuleb süsteemirägastikest leida.
Uute ohvrite ootuses
Täiskasvanud vägivaldset inimest on juba oluliselt keerulisem muuta. Aga see ei tähenda, et me ei peaks püüdma. Seda nõuab meilt ka Istanbuli konventsioon, sest kui me ei püüa vägivallatsejat õigele teele suunata, siis tahes-tahtmata satub tema ohvriks järgmine.
Tuleva aasta eelarves on esimest korda planeeritud 50 000 eurot vägivallatsejatele mõeldud sotsiaalprogrammideks. Ja see on juba edasiminek. Võrreldes viie või kümne aasta taguse ajaga, olemegi riigina lähisuhtevägivalla ohvrite toetamisel teinud olulise arenguhüppe, kuid sellest ei piisa. Mul on hea meel, et Sotsiaalkindlustusamet, kes valdkonda riigis koordineerib, tegutseb koostöös varjupaikade võrgustiga selle nimel, et luua tõhusad programmid vägivalla ohvritele, sh lastele ja ka vägivallatsejatele. Ma usun ja loodan, et esimesel riigihankel tehtud vigadest on tõesti õpitud ja me läheme edasi targemana.
Lähisuhtevägivald on laialt levinud ühiskondlik haigus, mida on võimalik ennetada ja ka ravida, kuid ravi puudumisel võib see lõppeda enesetapu, mõrva või paremal juhul katkise hinge ja elamata jäänud eluga.
