Foto: Karli Saul

Ma ei tahaks lajatada primitiivse väitega, et erakonnad on end lootusetult häbistanud. Kes palju teeb, see näebki aastate jooksul nii võite kui kaotusi. Erakondade suurim probleem irvitab vastu nende nimekirjadest: see on lootusetult viledaks kulunud inim- ja moraalne kapital. Nii kapataksegi oma nomenklatuurse klikiga valimistelt valimistele, mineviku taak raskelt seljas ja samad luukered kummitamas, mis kümme aastat tagasi. Taipamata, et just progress inimkoosseisus ja ideedes lubaks minevikku jätta nii kunagised eksimused kui ideede puuduse.

Diskrediteerinud pole erakonnad kui nähtus, küll aga nendesse kapseldunud, uutele tulijatele ja ideedele suletud parteinomenklatuur. Nii tähendabki meie praegune õigusruum, et suured muutused valitsemise kombe- ja mõtteviisis muutuvad vältimatuks, algavad need riigi tasandil ilmselt rahvaliikumistest, kohalikul tasandil aga valimisliitudest.

Viimastel nädalatel, eriti pärast Vaba Tallinna Kodaniku ja Tegusa Tallinna väärtuskonflikti, olen sageli pidanud vastama küsimustele väärtuste, põhimõtete ja väärtuspõhise poliitika kohta. See ei peaks olema nii sage jututeema, kui erakondade ilusad lubadused ei lõpetaks peale iga valimist ajaloo prügikastis, põhjendustega, et ei jõutud koalitsiooni või et koalitsioonilepingusse surumiseks jäi hääli puudu. Kas tõesti on ainult see viis muutusi ellu viia?

Valija tahab uut poliitikat

Tänane valija ei taha uut jõudu poliitikas või uut rolli vanadele nägudele, ta tahab uut poliitikat ja selle praktiseerimise viisi. Trooja hobune jääb Trooja hobuseks, ükskõik, mis värviga teda üle ei võõpaks. See näib olevat mõistetamatu neile, kes taaskord võtavad vana tuntud nime ja kleebivad ajutiselt külge mõne põhimõtte või teevad hoolimise sildi all mõne raha või tasuta asjade jagamise aktsiooni.

Mina olen tänane valija. Ma ei pea arvet ühe või teise skandaali üle ja mind ei huvita, kes kellega käib, lapsi saab või on mingi jama kokku keeranud. Ent ärge pidage mind lolliks, ma ei vali ka neid vanu nägusid, sest õigel hetkel tuleb hästi meelde, kes nad tegelikult on ja kui palju lubadusi nende selja taga prügikastides vedeleb.

Ma olen valija, kes tahab päris inimesi, väärtuste, põhimõtetega. Kes ei jookse iga hinna eest võimu juurde, nii et tee tema taga on kaetud maha kukkunud põhimõtetega. Jah, ma olen kuulnud seda kisa, et ma olen naiivne ja niikuinii ei muutu miskit, aga ma olen juba näinud muutusi ja lootust. Võib-olla ei ole valimisliidul Vaba Tallinna kodanik täna veel jõudlust, et pettunud valijas usku tekitada, aga ma tean, et ilma säilinud väärtuste ja põhimõteteta muutusteni kindlasti ei jõuta. Me ütleme rahale ja võimule ei, me ei taotle seda. Tahame avatust, kaasatust ja inimestest hoolimist.

Eelmistel valimistel olime nagu üksik särav tuluke keset pimedat merd, kes rääkis kaasamisest, avatusest, läbipaistvusest ja teismoodi linnajuhtimisest. Täna räägivad sama juba paljud, ka mitmed erakonnad. Ka see on minu meelest muutus. Tõsi, mõni kasutab seda kui sõnakõlksu ja ei paku sisulisi lahendusi, ent küll nad ka selleni jõuavad. Kui mitte ise, siis eks me näitame neile ette.