Selleks et juurde anda raha alafinantseerimise tõttu allakäivatele ühiskonnaosadele, nagu sisejulgeolek, haridus, sotsiaalsfäär jm, on vaja lisaressurssi. Aga seda pole kusagilt võtta, sest suure tõenäosusega kujuneb ligemal kümnendil majanduse reaalkasv nullilähedaseks. Majanduse reaalkasv toimub juba praegu ja edaspidi veelgi rohkem õhtumaade ruumist väljaspool. Väljaspool meile arusaadava demokraatia mõjuruumi.

Selleks et otsustatavalt edendada konkurentsivõimelist majandust, vajaksime suuri investeeringuid. Aga Targal Rahal pole asja vananeva rahvastikuga, kõrgete tööjõumaksudega ja kvalifitseeritud tööjõu puudujäägiga maadlevasse väikeriiki. Euroopa ei ole Targa Raha investeerimiseks enam mõnus koht.

Suurt raha investeeritakse maadesse, kus rahvas on noor ja selgelt paigas hoiak, et hästi elada on võimalik vaid kõvasti tööd tehes, mitte nõudes toetusi, soodustusi ja lootes projektirahadele. Investeeritakse maadesse, kus ühiskonnas suhtutakse häbistavalt laiskusse, saamatusse ja vastutustundetusse.

Heaolusüsteemi pankrot

Sellised väärtused ei käi alla ühiskondades, kus valitsemine on vähepopulistlik, see tähendab, ei sõltu rumalatest ja/või madalatest instinktidest õhutatud valijahäältest.

Kesktaseme kirjaoskuse omandamiseks on asiaatidel vaja selgeks saada kaks tuhat hieroglüüfi. Lollid ja/või laisad sellega hakkama ei saa ega räägi ka ühiskonna asjades eriti kaasa.

Vaevalt oleks meile sobilik mingi ühiskonnamudel, mis oluliselt erineks senisest. Aga pole kaugel aeg, kus avalikult tuleb tunnistada olemasoleva heaolusüsteemi pankrotti ja hinnata ümber väärtused. Loodetavasti säilitades meile arusaadava demokraatia.

Kujutleme siis peret, mille liikmetest vähem kui pooled on igapäevaselt töötegijad ja neist pisut üle kahe kolmandiku on ametis väljaspool perekonda ehk toovad raha koju. Töötegijatest veidi alla kolmandiku tegelevad kõiksugu peresiseste töödega, vanatädi Maali ütleb, et nad on suurpere avaliku sektori töötajad. Sellel perel on mõned keerulised probleemid. Esiteks, järgmise viiekümne aasta jooksul tõuseb eakate inimeste osa peaaegu kolmandikuni pereliikmete koguarvust.

Teiseks, väljapoole peret tööle minejaid ei jätku juba praegu, sest peresisene n-ö avalik sektor muudkui paisub. Neil olevat käed-jalad tööd täis. Vanatädi aga usub, et nad tihtipeale sekeldavad niisama.

Kolmandaks, pereliikmed on teada saanud, et lähiaastatel töölkäijad eriti rohkem palka saama ei hakka.

Neljandaks, kõik pereliikmed arvavad, et neil võiksid olla moodsamad botikud, rohkem reisimisi ja pidusid.

Uute jagamisreeglite kehtestamine lõpeks sellega, et loodrist tädi, vastutustundetu lapselaps ja lärmakas vanaonu muutuksid kaalukeeleks perepeade valimisel. Sellisel kujul on see pere mokas.

Aga pere saunas elas kaunis võlur Kirke, kes teadis: pere probleemides on süüdi asjaolu, et selles peres on arukad mehed haruldasemadki kui Kongos albiinod gorillad. Ta kuulutas koos teiste naistega välja Suurpere Pidamise Reformi. Mõnekümne aasta pärast oli suurpere õitsval järjel. Avalik sektor oli kolmandiku võrra väiksem ja tegeles hädavajalike, mitte näiliste asjadega. Pereliikmetel on häbistav olla laisk ja lapsed peavad täiega õppima. Raha aga saab vaid töö eest.

Eesti riigi reform

Eesti Riigi Pidamise Reformi kontseptsiooniga tuli mullu oktoobris välja Jüri Raidla: Eesti riiki ei ole enam pikalt võimalik nii kallilt pidada. Maksumaksjate ja maksutarbijate disproportsioon lihtsalt ei võimalda suurriigi mängimist.

Põhilised väljaanded avaldasid entusiasmiga Raidla ettekande, aga mõne päeva pärast oli soss. Valitsusest või parlamendist ei olnudki loota mingeid samme.

Valitsus on ammugi valinud muutuste kiirtee asemel stagnatsiooni mõnusa metsarajakese ja parlamendilt saab oodata vaid nõretavat populismi, nagu maamaksu kaotamist kodukrundilt või siis valimisõiguse andmist lastele sünnist alates.

Tulevikuks on neli võimalust. Esiteks, ilmuvad välja mingid eriti äraostmatud projektimehed, korjavad naiivsetest kodanikest ning entusiastlikest aferistidest kokku uue partei ja võtavad populismiga näiteks Tarkade Inimeste Erakonna nime all valimistel vähemalt neljandiku parlamendikohtadest. Aga midagi sellest ei muutu peale inimeste parlamendis ja valitsuses.

Teiseks võimaluseks oleks see, et kodanikuühendused võtavad oma ülesandeks Eesti Riigi Pidamise Reformi väljatöötamise ja selle Rahvuslikuks Leppeks vormistamise. Kõik parteid ühinevad leppega ja 2015. aastast hakkab asi edenema.

Kolmas võimalus (kui praegused poliitjõud ei soovi kaasa tulla), oleks Rahvuslikku Leppe viimine parlamenti Riigi Reformimise Valimisliidu kaudu. Valimisnimekirja peaks paluma kultuuriinimesed. Muidugi sellised, kes mõistavad, et solidaarsus ei tähenda lollidele meele järele olemist.

Neljandaks võimaluseks jääb kodanike protestiliikumine, selline, mis teeb elu protestijatele lõbusaks ja pahadele kibedaks. Näiteks riigiasutustele piinlike järelepärimiste esitamisega, poliitikute viisaka mõnitamisega, vastutustundetute ajakirjanike kiusamisega jne.

Rõõmsa meelega saab olla õnnelik katkuajalgi. Nagu „Dekameronis”.

Aga kõigil soovitan leida lugemiseks „Kassilinna saatus”.