Viil ildaaigu, ku eestikeelitsit arvutiklaviatuurõ es olõ, kirotõdi arvudin „Õ” asõmal tihtipääle „6” ja „Ä” asõmal „2” – es jää kellelegi tuuperäst ütski lausõ arvo saamalda. Ei jää parhilla poodist ka viläst tettü „toode” ostmalda, ku ka tälle om nimes Saib pantu. Kukki mullõ ku võrokõsõlõ tennü tuu nalla, ku lugõnu määndsestki krimiuudissõst, et kurikaal lõi tõsõlõ inemisele üüse Leiburi Saibaga vasta pääd. „Saivas”om võro keelen teivas, „leib” om leib ja „teib” om kala. Keele ommava ülepää üte vahva asja.

Mu jaos om veidükese andsak, ku kullõ jäl, et võro vai seto vai mulgi keele kotsilõ üteldäs kongi, et egäüts noist om „eesti keele piirkondlik erikuju”.

Sinnä, kon noid kiili om aastasatu vai tuhandit kõnõldu, tull eesti kiil, pandsõ hindä paika, ütles no „võibolla” ja „kasvõi”, tõmbas kirändihindit mahha, näütäs näpuga ja esiki karistas, ku timäst väega pallo müüdä kõnõlda vai kirota. Ei, ma olõ õi eesti keele vasta! Vastapiten, a ku tä om luudu, sõs tulõ tä rahulõ jättä, selle et kiil om elon asi, timä hengäs ja arõnõs ilma, et olõsi vaia ülearvo pallo tsuski.

Kiilt tulõ kavalambalt arõnda. Tuud saa tetä õnnõ kavvõmbalt ja mõotamisõga. Inglüse keele mõost päse ei eesti kiil kohegi. Vastakaalus võinu oppust võtta võro, seto, mulgi ja saari keelest. Nuu väiku keele ommava eesti keele edevanõmba ja hää lats ummi vanõmbit vast õks kullõs.

Võro- ja setokiilse näütemängu riigi tõsõn otsan müvväs loetu päiviga vällä, võrokiilne laulupido Uma Pido om ülerahvalik sündmüs, Seto kuningriigi pääväl om Talna inemine paiga pääl nigu viis kopkast. Võrokiilne Uma Leht om mu Talna sõpru jaos sisseharinu lugõmisõ-materjaal.

70 000 inemist panni perämädsel rahvaloendusõl kirja, et mõistva võro kiilt, 12 000 mõist seto ja 2000 mulgi kiilt… Mullõ tundus, et aig om küdse, et laskõ paikligu väiku keele eesti keele ja inemise mano arõndustüüd tegemä. Tuu om lihtsa: keele tulõ kokko laskõ ja nimä võtva ütstõsõlt esi tuud, minkast nä puudust tundva.

Kuis olõssi, ku lehetoimendaja tiissi võro, seto, mulgi ja tõisi väikuidõ kiili kõnõlõjilõ vähembalt ettepanõki, et nä võtassi vaivas uma mõttõ kodokandi keelen kirja panda? Tuu jutt, et eestikiilne lugõja tekstist arvo ei saa, olõ õi õigõ.

Jah, tuu aoni saa õi, kooni tuud koskilt lukõ saa õi. Tuud lorra, et väiku keele eesti kiräkiilt kahjusta sutasi, usu ei inämb kiäki. Vastapiten. Ku presidendil kõlbas Verskahe „Pekot” kaema sõita, kõlbas eestikiilsel inemisel ka mulgi- vai võrokiilset märgotust lukõ.

13 aastat tagasi, ku võrokiilne Uma Leht ilmuma nakas, kaibsiva inemise, et kõnõlda om tuud kiilt hää, a lukõ tuud joht saa õi. No om säänest kaivõlõmist väega harva kuulda. Kaemalda tuu pääle, et inne oll kirotõdu nii võrokiilset luulõt ku proosakirändüst, piät ütlemä, et võrokõsõ uma keele kirjapandmisõ ja lugõmisõ mõistminõ om peri kümne aasta tagutsõst aost. A tuu om no olõman ja ei kao inämb kohegi.

Nii et veeremaa kiili võinu aokirändüsen inämb pruuki. Las sis eesti kiil võtt noist kiilist tuud, mis tälle miildüs, saa veidükese kirivämbäs ja elojõvvulidsõmbas. Saiburide, sidekriipse ja komakõisiga tegelesi ildamba. Sõs, ku miäkit targõmbat tetä olõ õi.