Delfi

Prokurör Lea Pähkel on otsustanud sülitada nii Eesti kui õigusriigi rahvusvahelise mainele kui selle kodanike kindlustundele ja usaldusele omaenese riigi vastu. Kuidas rääkida pärast seda protsessi austusest riigi vastu? Kes iganes on jälginud selle osaliselt kinniseks kuulutatud (!) sõna- ja loomevabadust puudutava protsessi kajastusi ajakirjanduses, ei saa olla kindel, et leiab ise vajadusel riigipoolset õiglast kohtlemist. Aga kui pole õigust, pole ka lootust.

Kirjanik Kenderile, kohtunik Kunmanile ja prokurör Pähklile on igavene kuulsus ja koht ajaloos garanteeritud, ei kahtlust. Kaks viimast oleks nagu ajamasinaga otse aastast 1964 Brodsky kohtuprotsessilt kohale sõidutatud, et sama soojaga ka siin otsus ära lajatada.

Prokurör Lea Pähkel, keda ei huvita tõde, veab hetkel Eesti jaoks kõige märgilisemat kaasust. See kohtuasi poleks pidanud mitte kunagi algama.

Vaevalt prokurör Pähkel endale sellist paha, nüri ja rumala riigikruustangi (ainsuses) kuvandit soovis. Ju ei vallanud ta käsi kunstivaldkonda toppides teemat, oma viga tunnistada käib ametnikuhingele üle jõu ja nüüd pole tal muud kui maksumaksja rahakoti peal oma kaheldava väärtusega mundriau lõpuni kaitsta.

Kus on minu kohtuasi?

Tegelikult algavad paradoksid Kaur Kenderi teose “Unititled12” avalikult üles riputanud Kenderi ja sama teose avalikult üles riputanud ülejäänud 47 inimese ebavõrdsest kohtlemisest. Mitte ühegi teise isiku suhtes pole prokuratuur reageerinud ei sõnas, ega kirjas. Ma olin üks avaldaja 47-st, ma pole seda kusagil varjanud, ma tahaksin teada kus on minu kohtuasi?

Teiseks. Prokuratuur keeldus alustamast kriminaalasja markii de Sade’i “120 päeva Soodomas...” suhtes. Rahvusraamatukogus on jõle maailmakirjanduse klassikasse kuuluv teos jätkuvalt legaalselt kättesaadav. Kender, poisike Markii de Sade’i kõrval, on keelatud.

Kolmandaks: ma isiklikult esitasin veidi üle aasta tagasi prokuratuurile kuriteoteate prokurör Lea Pähkli tegevuse suhtes, kuna olen veendunud, et on alust kahtluseks tahtlikult ebaõige süüdistuse esitamises Kaur Kenderile. Seda tuleks uurida kriminaalmenetluse vormis.

Prokuratuur ise on selgelt viidanud Kenderi asja alustades nendepoolsele uurimiskohustusele. Kuhu kadus valvsa ja erapooletu prokuratuuri uurimiskohustus Lea Pähkli suhtes? Prokurör asub seadusest kõrgemal?

Muljed viimasest istungist

Mõned muljed ka kohtusaalist ja viimasest istungist, kus ise kohal viibisin.

Prokurör Lea Pähkel palus kohtul lugeda õigustühiseks profressor Rein Raua eksperttunnistus Kaur Kenderi õudusnovelli “Untitled 12” üle käivas kohtumenetluses. Raua allkiri oli prokuröri sõnul antud valel ajal, mitte enne professori tunnistuse ärakuulamist, vaid hiljem, tagantjärele. Mis see mulle kui kodanikule ütleb? Et prokurör on protsessi võitmise nimel kõrvale jätma tõendi ja prokuröri ei huvita õigusemõistmise juures kõige olulisem, tõde.



Siis on nii, et riigi ühemõttelised suunised kirjanikele on toota romantilist ja esteetiliselt kaunilt kirja pandud sekuaaltoiminguid lastega.

Seda koomilisemana mõjus Lea Pähkli emotsionaalne väide kohtusaalis, et Kaur Kenderi süüdimõistmist ei taotle mitte prokuratuur, nagu Kenderi advokaat süüdistavat poolt üldistab, vaid tema isiklikult, kes teeb oma tööd ja on eelkõige jurist. Mulle tavakodanikuna piisab alustuseks sellestki. Prokurör Lea Pähkel, keda ei huvita tõde, veab hetkel Eesti jaoks kõige märgilisemat kaasust. Ma ei ütle, et olulisimat. See kohtuasi poleks pidanud mitte kunagi algama.

Saal oli prokuröri ja kaitseadvokaadi juttu hoolega ülestähendavaid noori tütarlapsi. Võimalik, et nende hulgas on tulevasi prokuröre. Mida Lea Pähkel käimasoleva menetluse käigus neile õpetab? Et protsess tuleb võita valimata vahendeid. Tulevane prokurör, eelkõige jurist, sinu töö on inimene süüdi mõista, kui selgub, et inimene on süütu, oled sa oma tööd halvasti teinud.

Õigusriigis peaks olema vastupidi

Õigusriigis peaks vastupidi olema, prokurör Pähkel. Te peaksite kümne küünega tõest kinni hoidma, ühtegi teist töövahendit ei peaks teil olema. Teie töös on kaotus tegelikult võit. Iga ausa kohtumenetlusega õigeksmõistetud inimene pole mitte ainult prokuratuuri, vaid terve ühiskonna võit.



Kenderi advokaat nimetas istungit halvasti ettevalmistatud lastekaitseparoodiaks. 23. märtsi istungit on raske tabavamalt nimetada. Oma viimases repliigis süüdistas emotsionaalseks muutunud prokurör fiktsiooni eest kohtupingis istuvat Kenderit kaudselt nii inimkaubanduses kui naistevastases vägivallas. Meil pekstakse rohkem naisi kui me tahaksime, puterdas prokurör oma ettekande lõppu. Kas tõesti, proua prokurör? Paljust meile siis teie meelest piisaks?

40 aastat tagasi sõitsime kõik veel turvavöödeta, praeguseks on ajad muutunud, ütles prokurör lõpurepliigis. Saal kahises. Kontekst jäi ebaselgeks. Kas Kenderit süüdistatakse lapsporno tootmises ilukirjanduslikul viisil, turvavööta sõitmise ajal raskendava asjaoluna.

Milleks selline võrdlus? 40 aastaga on autonduses tõepoolest palju muutunud, turvavööd on kõige väiksemad asjad, autod sõidavad juba ilma juhita, proua prokurör. Nabakovi “Lolita”, romaan täiskasvanud mehe ja 12 aastase tütarlapse vahelisest intiimsuhtest ilmus Pariisis juba 1955. Täna, 65 aastat hiljem, ei ole seda ikka veel keegi ära keelanud.

Kõik anonüümsed kaebajad. Kuulake prokuröri, ajad lähevad edasi, kõik inimesed sõidavad juba turvavöödega, endi hea nime säilitamise nimel ma soovitan teile igal juhul krematsiooni, kui hiljem kusagilt leitakse jupike teie DNA-d, on teid 75 aasta pärast suure tõenäolisusega võimalik ellu äratada. Ega tõde on 75 aasta pärast ka huvitav, eks äratatakse Lea Pähkel ka ellu ja vaatatakse üle. Turvavööd ja särgid-värgid, mis kõik vahepeal muutunud on.

Et Kender kirjutas “Untitled 12” Ameerikas viibides ja avaldas Suurbritannia serveris, on kogu kuritegu selles, et antud kolejutt ilmus eesti keeles. Kuna Nabakovi “Lolitat” peab prokuratuur kõrgkvaliteediliseks kirjanduseks, Kenderi rõvedat kolejuttu lapspornoks, siis on nii, et riigi ühemõttelised suunised kirjanikele on toota romantilist ja esteetiliselt kaunilt kirja pandud sekuaaltoiminguid lastega. Kui te juhtute olema noorkirjanik, keda on lapsepõlves pedofiili väärkohelnud, kirjutage see oma autobiograafiasse üles nagu suunised ette näevad esteetilselt: kõrges ja erutavas vormis.

Pahatahtlikkus ei ole rumalus

Ma olen nii palju kuulnud prokuröri ebapädevusest ja rumalusest. No ei ole nii, ei ole prokurör siin kübetki rumal. Kui inimene pole kuulnud Rein Rauast, ei saa teda veel lolliks nimetada. Paljud inimesed pole kuulnud ka Ristikivist. Ralf Rondist, kelle luulekogu eelmise sajandi 20-ndatel ära põletati, mille eest riik hiljem ka vabandas, pole kuulnud enamus. Juku-Kalle Raidile ütles Lea Pähkel kohtumajas, et teeb lihtsalt oma tööd. Prokuröri töö on kohtualune süüdi mõista. Kõik. Ja pahatahtlikkus ei ole rumalus.



Niisiis – ilma ühegi ta väidet kinnitava eksperthinnanguta kuulutab Lea Pähkel, eelkõige jurist, ühe vastiku kirjandusteose lapspornoks, mida see ühegi eksperdi tunnistuse järgi kindlasti pole, ja nõuab selle kirjapanija ja avaldaja kriminaalkorras karistamist. Signaal siit riigist välja on ühene – meil on "tööriistakohvris" Skype, Transferwise, Kelly Sildaru, seadusega reguleeritud loomeeteemad ja suunised ning nõukogudeaegsest mentaliteedist vabanemata ebademokraatlik õigussüsteem.

Signaal riigisiseselt on veel kurvem. Inimene, sina-mina, olenemata asjaoludest, kohtu hammasrataste vahele jäädes ei ole meil suuremat lootust õiglusest osa saada. Raba tööd inimestest tühjaks jooksnud riigis, maksa makse ja kui sul on vaja tõsise probleemiga erialaarsti juurde on tähtaeg 4-5 kuud, kui sul on asja tõe juurde, on tähtaeg mitte kunagi.



Kohtu hammasrataste vahele jäädes ei ole meil suuremat lootust õiglusest osa saada. Kui sul on asja tõe juurde, on tähtaeg mitte kunagi.

Prokuratuur loomulikult maksumaksja raha ei loe, aga istungil mainis Kenderi advokaat õigusabile ja protseduuridele kulunud summasid, mida oli kokku pealt 55 000 euro. Kust võtan mina vajadusel poole või kümnendikugi sellest, et end kaitsta? 55 000 on üüratu raha, mis ei garanteeri mingit tulemust. Vastupidi, seekord, ausalt öeldes ei kahtle keegi, et 16. mail “Untitled 12” asjus süüdimõistev otsus tuleb. Valemängijad ei hakka elus poole jaotuse pealt ausaks.

Reaktsioonid on ettearvatavad. Lugejatega kohtumisel ütleb lugeja, et paras, peabki ära keelama, miks ta siis kirjutas nii vastiku asja. Kultuuriinimesed on jagunenud kahte lehte, üks, suurem osa seisab sõna ja kunstivabaduse eest, teised tühjad, ei varjagi heameelt, et võimalus Kenderi lintšimiseks lõpuks avanes. Mis tähtust mille arvelt.

Loomeliitudel aga on nagu alati suud kinni, need on stand-by peal kingsepatöökojad, neil on siin elus ainult pleenumid ja võib-olla korra poole aasta jooksul keegi hää hingeke Metsakalmistul sängitada.

Kaur Kender ja tema advokaat Paul Keres
Foto: Karin Kaljuläte