Illustratsioon: Priit Simson / EPL

Alul liikusime meie rohkesti itta. Hõivasime alasid Krimmis, Kaukaasias, Siberis ja Kaug-Idas, tänapäeva Türgiski. Liikusime sinna omal tahtel, ent mitte juhuslikult. Tsaarivalitsus vajas meid kolonistidena vast vallutatud (Peipsi-tagune on siinjuhul erand) territooriumitele, meie aitasime põlistada anastatu.

Natuke hiljem hakkasid nemad tulema meie kodumaale. Samuti vabatahtlikult, samuti kehtiva võimu osaval-kavalal suunamisel. Nemad tulid ainult linnadesse, peamiselt Tallinnasse ja Narva. Nad ehitasid meie juures tsaariaegseid hiigelrajatisi. Iseäranis suure hoo sai siia vool nõukogude ajal ning kestis ka pikalt-pikalt.

Mis tunne meil idas oli? Usun, et täielik kultuurišokk. Mis tunne neil oli? Peaaegu sama, kuigi meie soovmõtlemine on neile omistanud meie imetlemise. Me mõlemad olime ja oleme veendunud, et meil on õigus ning teised eksivad. Ja veel: me kumbki ei taju oma kultuuri olemust (eriteadlased ja muidu teravapilgulised välja arvatud), kuna me elame selles. Kultuuri all ei mõtle ma siinkohal uskumisi ega teadmisi, vaid käitumist.

Avalehele
150 Kommentaari