Prantsuse maalikunstniku Jacques-Louis David’i ettekujutus Sokratese surmahetkest. Illustratsioon: Jacques-Louis David / Shutterstock / EPL

Nüüd, mil on selgunud Poola valimistulemused, ei teeks ehk paha mõtiskella demokraatia olemasolu üle.

Demokraatia on algusest saadik olnud eliidiprojekt. Juba vanas Ateenas otsustasid asju linnriigi kodanikud, kes moodustasid u 15% sajatuhandelisest elanikkonnast. Naised, orjad ja sissesõitnud ei kvalifitseerunud. Poliitikat tehti turuplatsil, kuhu kogunes umbes pool tuhat kodanikku. Seda peeti (kogu) rahva võimuks: demos – rahvas, kratos – võim. Tegemist oli puhta otsedemokraatiaga, hääled anti probleemide lahendusvariantidele, mitte parteidele, kes valimisvõidu korral hakanuks siis probleeme ise lahendama. Niimoodi toimivad tänapäeval näiteks Šveitsi referendumid.

Demokraatiat kritiseeriti juba selle sündides, kaks ja pool tuhat aastat tagasi. Filosoof Sokratese meelest oli otsustajate arv ülearu suur, tema naeris sellise valitsemisvormi välja. Turuplatsil toimuvat pidas ta nähtuseks, kus libekeelsete demagoogide mõju alla sattunud võhikud jagavad teistele võhikutele ameteid. Praegu nimetame seda populismiks. „Võimule püüdlejad mõtlevad ikka kavalamaid viise, kuidas valijaid ära osta.” See repliik Jaan Kaplinski blogis ühtib suuresti Sokratese mõtetega. Sokrates kannatas selle meetodi all ise, väidetavasti mõisteti ta otsehääletusel demagoogide eestvõttel surma.

Avalehele
72 Kommentaari