Foto: Karli Saul

Poliitika vasak- ja parempoolseks lahterdamise asemel jaotaksin mina tsiviilvõitlustandril sõdijad teiste põhimõtete järgi. 1. Kas usaldatakse inimest ja peetakse targemaks lasta asjadel altpoolt ise kujuneda? 2. Või arvatakse, et iga olukord vajab direktiive ja ülaltpoolt juhtimist? Esimene tähendab vabaduse võidukäiku, teine ühiskonna hierarhilist allutamist oma võimule-ideoloogiale-usule.

Kirikulõhet (1054) ei põhjustanud erinev ettekujutus dogmadest ja liturgiast. Lahknevate seisukohtade tagant vaatab vastu täiesti vastakas suhtumine üksikisiku rolli sootsiumis. Idakirik pühendus jäägitult võimu teenimisele ja inimestes tingimusteta kuulekuse dresseerimisele. Läänekirik tegi seda vähem ja on renessansist alates jätnud üha rohkem ruumi isiklikule kõrguste poole pürgimisele. Edasi on kõik läänemaailma otsustavalt muutnud sündmused (Inglise ja Prantsuse revolutsioon ning Ameerika iseseisvussõda) olnud kantud alt-üles- ja inimese (mitte valitseja) jumalikustamise vaimust. Niimoodi on tehtud lõpp mitmesugustele türanniavormidele. Idamaade otsustavad pöörded asendasid ühe juhitud kollektivismi teisega, ühiskond jäi loosungeist ja lubadustest hoolimata rangelt ülalt alla hierarhiseeritud sundkollektiiviks.

Eesti parlamendiparteid seaksin ma hierarhialembuse järgi poliitikaskaala püstteljele niisuguses järjekorras: EKRE, IRL, Reformierakond, Keskerakond ja SDE. Vabaerakonda ma sellele teljele paigutada ei oska.

EKRE struktuur on koonusekujuline, kitsas tipus valitseb 2,5-liikmeline triumviraat. Partei esitas oma valimisplatvormi kümne käsuna. Käsuna! Nomen est omen. Vorm ütleb rohkem kui sisu: ühiskonda nähakse vertikaalsena, milles endale võetakse käsutaja roll. Huvitav, et EKRE-l on juttu küll rahvatantsust, ent puudub sõna demokraatia. EKRE peab ennast ainukeseks eestlaste eest võitlejaks. See on nende peamine propagandamull.

« Avalehele 295 Kommentaari
Loe veel: