Foto: Reuter / Scanpix

Uudistest saame aina teada, kuidas Valgevene president Aljaksandr Lukašenka koogutab kätt kord ida, kord lääne poole. Mõned peavad seda poleeritud poliitkavaluseks, teised kõlbluse puudumiseks, mina kalduksin pigem viimaste poole. Ainult et poliitika ja moraal ei käi kunagi kokku, poliitikas on lubatud kõik, mis võimule viib ja võimul hoiab, räägitagu enda õigustuseks mida tahes. Kui keegi kaotab positsiooni näiteks aususe pärast, siis tema üle peetakse seljataga peenikest naeru.

Lukašenkat tõmbab ida poole veri, täpsemalt õigeusk (selle loodud vaimne õhkkond ka suuresti ateistlikus ühiskonnas), lääne poole aga raha. Arvamus, et raha võidab usu ja väärtused, on kogu ajaloo jooksul olnud ekslik. Usk on strateegia, raha taktika – ka läbi ja lõhki pragmaatilistes lääne ühiskondades. Nagu meie oleme oma ajaloolise läänekristlusega määratud läände, nii on valgevenelased idakristlusega määratud itta.

Aga kuidas on Lukašenka slikerdamine siiski võimalik? See ei saa ju olla eile sündinud, samuti ei tohi see olla ajast, kui too miilitsaohvitser haaras võimu riigis enda kätte. Pidetus on see, mis lubab päevapoliitilisi pooli vahetada.

Avalehele
84 Kommentaari