Tehakse seda elegantsemalt, tehakse seda puisemaltki, tehakse sügavamate teadmistega, tehakse ka sel moel, et otsitakse sirvides välja klassikute parasjagu sobivad tsitaadid ning siis lajatatakse neile tähtsa näoga. Sel meetodil võib halvustada Tammsaaretki ja keda vaid tahetakse. Odavad mängud. Tegelikult ei ole sellisel peksmisel vähegi tõsisemat mõtet.

Ma tooksin ühe paralleelnäite. Bolševike loosungiks Esimese maailmasõja lõpupoole oli „Rahu! Leiba! Maad!“ Sellega võideti hulga poolehoidjaid ning hääligi siin-seal valimistel. Ka Eestis. Täna me teame, et kõik oli puhta vale, mitte ainukestki neist lubadustest ei täidetud. Rahu asemel pikenes sõda mitme aasta võrra, leiva asemel tulid koledad näljahädad, eestlastele andis maad alles võit Vabadussõjas, bolševistlik Töörahva Kommuna oli aga hakanud moodustama riigimõisaid (praegu ütleksime, et sovhoose), ähvardas nendega liita ka rohkem või vähem väljaostetud talumaad.

Aga kes paneb käe südamele ning kinnitab, et tema poleks surmkindlalt 1917. aastal bolševikke toetanud, et tema oleks näinud läbi hüüdlause umbluu? Palun mitte olla silmakirjalik!

Täpselt sama lugu on Marxiga. 

Avalehele
229 Kommentaari
Loe veel: