Olli Rehn: me ehitame tõelist majandusliitu
(Kohtume Euroopa Liidu rahanduspoliitika juhtkujuga aasta viimasel päeval Tallinna vanalinnas hotelli Kolm Õde fuajees. Ronime keskaegses ehitises rõdulaadsele moodustisele ja hakkame kamina praksumise saatel juttu puhuma. – P. S.)
•• Volinik Rehn, kas teil seekord Tallinna tulles mõni kroon ka rahakotis on?
Sel korral Tallinna tulles tuginen Eesti raha osas oma naisele ja sõpradele. Ja ma ootan põnevusega võimalust siin homme eurosid tarvitada.
•• Kuulsin kuulujuttu, et teie esimesel kabinetiistungil rahandusvolinikuna oli esimene punkt Eesti liitumine euroalaga ja alles teine punkt Euroopa kriisist väljumine. Kas see sümboliseerib teie prioriteete?
Ütleme nii, et poliitikas peab olema alati mitmeid prioriteete. Ma arvan, et see tulenes tähestikulisest järjekorrast – Eesti tuleb ju enne Kreekat.
•• Mis tähtsus euroga liitumisel Eesti jaoks teie hinnangul üldse on?
See on Eesti jaoks poliitiline ja ka majanduslik verstapost. Praktilisest vaatepunktist toob euro kasutuselevõtt Eestile kaasa veelgi suurema rahalise stabiilsuse. Poliitilises mõttes tähendab euroga ühinemine seda, et Eesti on tugevalt seotud kõigi Euroopa ühendustega. Kui me vaatame NATO-t, Euroopa Liitu ja euroala, siis Eesti on ainus riik Põhjalas ja Baltimaades, mis on lõimunud kõigi kolmega.
(Vahepeal saabub abikaasa Merja Rehn, kes ulatab rahandusvolinikule rahakoti. Või oli see vastupidi? Viimased kroonid said kulutatud, nüüd peame eurole lootma, teatab Olli Rehn. – P. S.)
•• Me ühinesime euroalaga, aga kas sealt ka soovi korral kuidagi välja saab? Kas selleks on mingi mehhanism?
Hetkel, mil Eesti just ühineb euroalaga, usaldan ma tema kindlat pühendumust olla kindel euroala liige. See küsimus pole mitte üksnes ennatlik, vaid ka mitte kõige kohasem.
•• Aga kui kuhugi minna, siis on ju ikka hea teada, kas seal ka kuidagi välja saab. Niisiis, ikkagi, kas see on tehniliselt võimalik?
Näiteks Kreeka kontekstis on meil olnud mõningaid arutelusid teemal, kas mõni riik saab või peaks lahkuma euroalast. Mina pean selliseid arutelusid mitte just eriti viljakaks, sest sellise sammu poliitilised ja majanduslikud tagajärjed oleks igale liikmele väga kahjulikud.
•• Euroalal on praegu mitmeid riike, mille rahaline seisukord pole just kiita. Mõnikord võib tunduda ebaõiglane, kui suhteliselt vaesed uustulnukad Euroopa Liidus, nagu Eesti, peavad andma oma osa, et hädast välja päästa riike, mis on neist palju rikkamad — Iirimaa, Kreeka. Kuidas seda seletada?
(Volinik räägib aeglaselt ja üsna emotsioonivabalt nagu teisedki Soome keskpartei poliitikud. – P. S.) Esiteks, euro põhineb kombinatsioonil iga riigi oma vastutusest ja jagatud vastutusest. Igal liikmesriigil on enda vastutus, hoidmaks oma majandus- ja eelarvepoliitika korras, seepärast me praegu kujundamegi euroala majanduslikku suunamist. See on kriitiliselt tähtis, et vältida selliseid eelarvekriise nagu Kreekas või siis selliseid makromajanduslikke tasakaalust väljalangemisi nagu Iirimaal. Samal ajal on kõigil liikmesmaadel jagatud vastutus, on vastastikune surve ja finantspoliitika põhimõtted, mille järgimine on olnud puudulik. Praegu ehitame tõelist ja tõhusat majandusliitu juba olemasoleva tugeva rahaliidu kõrvale.
•• Kas teie arvates tuleks karistada riike, kes näiteks lasevad oma eelarvepuudujäägi liiga suureks, ütleme, üle kolme protsendi SKT-st?
2011. aasta suvel, mil jõustub uus seadus, mille Euroopa Ülemkogu on heaks kiitnud, siis tähendab see, et valitsustel tuleb ka neid otsuseid järgida. Näiteks, kui Soome peaks endale saama pärast aprillikuiseid valimisi finantsiliselt vastutustundetu valitsuse ja tema eelarvepuudujääk kasvab mingi erilise põhjuseta praegu kavandatud ühelt protsendilt viiele protsendile SKT-st, siis võib komisjon teha ülemkogule ettepaneku rakendada Soome suhtes sanktsioone. Selleks et panna neid olukorda muutma.
•• Praegu pole just palju liikmeid Euroopa Liidus, kelle eelarvedefitsiit oleks alla Maastrichti kriteeriumides lubatud kolme protsendi.
(„Oh the weather outside is frightful, but the fire is so delightful” kõlab voliniku sõnadele taustaks legendaarne jõululaul, mis pajatab õudsest ilmast õues ja õdusast kaminatulest toas – P. S. ) Alati tuleb vaadata mitte minevikku, vaid tulevikku. Peamine küsimus on selles, kas vastavalt soovitustele võetakse tõhusaid meetmeid ette. Kui riigil on kriisi tõttu kuueprotsendine puudujääk, siis me eeldame, et see riik täidab kolme-protsendise kriteeriumi kohanemise käigus ja vastavalt koostatud graafikule. Soome jaoks tähendab see 2011. aastat, Saksamaa puhul 2013., Kreeka puhul 2014. aastat. Meie komisjonis hindame, kas liikmesriik võtab vastu vajalikke meetmeid, ja meil on uue seaduse kohaselt õigus teha ettepanek ülemkogule võtta vastu liikmesriigi suhtes sanktsioone.
•• Euroalas on ju teisigi kriteeriume peale eelarvepuudujäägi. Näiteks inflatsioon. Kuidas teie arvates Eesti oma inflatsiooniga hakkama on saanud?
Viimase kümne aasta jooksul on euro kindlustanud madala inflatsioonitaseme. See on püsinud alla kahe protsendi, mis on isegi parem näitaja, kui see ajalooliselt oli Saksa marga puhul. See on kindlasti üks peamisi väljakutseid Eesti jaoks. Tema inflatsioon peab vastama euroala kriteeriumidele. Teisisõnu, Eesti peab olema võimeline säilitama madalat inflatsioonitaset, et vältida oma konkurentsivõime nõrgenemist hinnataseme kaudu. („And since we’ve no place to go, let it snow, let it snow, let it snow” – lepib jõululaul väljapääsu puudumise ja lakkamatu lumesajuga. – P. S.)
•• Kas see siis on ka valitsuse kohus hoida hindu paigal?
On oluline, et Eesti ühiskond ja majandus, kõik Eesti majanduse osapooled järgivad sellist poliitikat, mis toetab madala inflatsioonitaseme eesmärki. Muidugi on valitsusel siin mängida võtmeroll. Samal ajal – see on laiem ühiskondlik proovilepanek. („Let it snow, let it snow” – las aga sajab. – P. S.) See on kasulik kogu ühiskonnale. Need riigid, mis on suutnud hoolitseda jätkusuutliku riigi rahanduse eest ja mis on säilitanud konkurentsivõime hindade alal, need on kriisi kõige paremini üle elanud ja ka nüüd kõige kiiremini taastunud. Kui me võtame Kreeka, Iirimaa, Portugali ja Hispaania juhtumid, siis suur osa põhjustest, miks need riigid praegu kogevad raskusi, peituvad hinnaalase konkurentsivõime kaotsiminekus. Muidugi, Eesti on siiski veel Euroopa keskmise hinnataseme kinnipüüdmise protsessis, mis tähendab pisut kõrgemat inflatsiooni kui keskmiselt. Eesti huvides on kindlustada oma konkurentsivõime hindade-kulude alal, kuid ka struktuurse konkurentsivõime alal, hariduse ja investeeringute alal.
•• Praegu on kurss suurendatud kesksele kontrollile liikmesriikide rahanduspoliitika üle. Kuid mis saab siis liikmesriikide iseseisvusest? Kas seda ei saa vaadata sammuna Euroopa Ühendriikide suunas?
Ma tean, et eestlased, nagu ka soomlased on väga iseseisva mõtlemisega inimesed. Kuid kui me kord oleme pannud euro korralikult toimima, siis peame ka kindlustama, et kõik liikmesmaad järgivad vastutustundlikku rahandus- ja majanduspoliitikat. See tähendab tugevamat järelevalvet eelarvete üle, kuid kui me räägime järelevalvest, siis see ei tähenda, et komisjon tahaks tegelda riiklike eelarvete pisiasjadega, seda rida rea haaval uurida. Kuid kui me näeme, et riik hälbib tõsiselt jätkusuutliku eelarvepoliitika teelt, siis on komisjoni vastutus soovitada selliseid samme ülemkogule, et riik võtaks ette parandavaid meetmeid. (Euroopa koridorides koolitatud voliniku hääletoon ja kõnetempo on siiamaani püsinud täiesti muutumatuna. – P. S.)
•• Mis on siis teie arvates tähtsam, kas eelarvepuudujääk või majanduskasv?
Mõlemad on tähtsad ja mõlemale tuleb keskenduda. Praeguses olukorras peame euroalas väga hoolikalt kujundama eelarvealaseid väljumisstrateegiaid. Meie väljumisstrateegiad peavad olema omavahel kooskõlastatud. 2008. aasta lõpul, 2009. aasta algul olime otsustanud, et Euroopa Liidus rakendavad kõik liikmesriigid eelarvelise elavdamise faasi, mis kestis ligikaudu kaks aastat. See eelarveline stimuleerimine oli väga olulise suurusega. Ja see vältis finants-kriisi muutumist pikaks ja sügavaks majandussurutiseks. Jah, meil oli kriis, praegu on meil tegemist kriisi tagajärgedega, kuid ometi suutsime pikka ja sügavat surutist vältida.
Ja stimuleerimine mängis väljatulekus päris suurt rolli. Need maad, mille eelarveline tegutsemisruum oli laiem, nagu Saksamaa ja Soome, nemad stimuleerisid 2010. aasta lõpuni ja liiguvad nüüd eelarvelise konsolideerumise faasi. Sama ajal need riigid, millel oli vähe eelarvelist tegutsemisruumi, nagu Kreeka, Portugal, Iirimaa, need on eelarvelise konsolideerumisega varem ja intensiivsemalt alustanud. See on mõistlik tee liikuda elavdamiselt konsolideerumise suunas. (Hotelli fuajee kamin ajab aina suitsu sisse, õhk läheb paksemaks, kuid volinik jätkab. – P. S.)
•• Mida te arvate Eesti majanduse eelarvelisest elavdamisest?
Eestil on olnud väga eripärane olukord ja ta võttis ette väga märkimisväärseid eelarvelisi samme hetkel, mil teda olid tabanud majandus- ja rahanduskriis. Eesti on kriisist taastumas ja ma olen kindel, et euroalaga liitumine tugevdab veelgi stabiilsust, mis loob aluse tulevaseks kasvuks.
•• Kui nüüd tagasi vaadata, kas teile tundub, et kui Eesti majandus 2009. aastal 15 protsenti kukkus, oleks olnud targem kroon devalveerida?
Te võiksite minna ja küsida keskmistelt ja väikeettevõtjatelt Soomes, kes 1990. aastate algul ja keskpaigas majanduskriisi ja devalveerimise läbi elasid. Devalveerimist kujutatakse sageli ette tasakaalustaja ja ravimina. Kuid piirkonnas, mis on tihedalt integreerunud, kus suur osa laenudest on välisvaluutas, pole see tegelikult tasakaalustaja ja võib anda valusa tagasilöögi. Ma tean seda, sest töötasin peaministri juures 1992–1993 ja pidin klaarima segadust, mis eelmisest valitsusest ja Nõukogude Liidu kokkukukkumisest maha oli jäänud. Meil polnud muud valikut, kui lasta mark ujuma. Kuid kriis kestis ikka veel mitu aastat ja kümned tuhanded väikesed ja keskmised ettevõtted läksid pankrotti. Ja tööpuudus oli tõesti suur. Ma olen kindel, et Eesti või siis Läti puhul, kus kriis on tõsisem ja sügavam kui Eestis, praegusel juhul on seis parem, kui oleks olnud devalveerimise korral. (Ma loodan, et me ei saa liigset vingugaasi doosi, ütleb volinik. Tunnistan talle, et tegu on mu esimese anaeroobsetes tingimustes toimuva intervjuuga. Aga me oleme mõlemad sportlased, me saame napima hapnikuga kauem hakkama, lohutab jalgpallur Rehn. – P. S.)
•• Ameerika Ühendriigid kasutasid vahepeal „kvantitatiivse hõlbustamise” poliitikat, sisuliselt raha juurde trükkides. Mida te sellest arvate ja kas eurot oleks vaja ka odavamaks teha?
Kvantitatiivse hõlbustamise eesmärk on mõeldud USA sisemajanduse elavdamiseks, mitte dollari nõrgestamiseks. Meil pole tava kommenteerida USA poliitilisi otsuseid. Ma olen kindel, et Ben Bernanke ja Timothy Geithner (USA Föderaalreservi juht ja rahandussekretär – P. S.) teavad, mida teha selleks, et elavdada USA majandust ja tööhõivet. Ja Euroopa Liit hoiab eurot praegu mitte just kuigi palju kõrgemal ajaloolisest keskmisest. Me peame pidevat dialoogi Hiinaga, et kõrvaldada ülemaa-ilmseid tasakaalustamatusi, mis takistavad hetkel maailmamajanduse kasvu.
•• Euroopa on võlgades. Kuidas siis praeguseid võlgu ära maksta?
Kõrge riigivõla tase on Euroopas tõsine probleem. Samal ajal pole ta ka kõrgem kui teistes arenenud majandustes, näiteks kui võrrelda Ameerika Ühendriikide või Jaapaniga. Kuid sellele vaatamata teatud riikides on ta eriti tõsine. Ainus retsept on siin saavutada piisavalt kiire majanduskasv, ja teiseks, rakendada järjekindlalt selliseid eelarvelise konsolideerimise meetmeid, mis aitavad seda võlakoormat vähendada. See konsolideerimise töö ongi praegu käimas. Samal ajal aga, jah, peame rohkem keskenduma majanduskasvule, peame tegema struktuurseid reforme, näiteks pensionisüsteemi muutmiseks jätkusuutlikumaks. Ja tööturg dünaamilisemaks, et majanduskasvu tugevdada. Samal ajal peavad riigid selleks igaüks leidma oma tee. (Suits hakkab hajuma, volinik hõikleb vahepeal kaasmaalastega, kellega ta peab tunni aja pärast jõudma Estoniasse ballile. – P. S.)
Muide, ma olen olnud regulaarne poliitiline turist Eestis juba 1980. aastatest saadik. Mulle on see isiklikult väga meeldejääv hetk olla siin praegu. Esimest korda käisin siin 1982. aastal, kui me isaga koos tulime Georg Otsaga. Olin just läbi teinud ajateenistuse. Polnud just meeldiv näha sugulasrahvast Nõukogude valitsuse all. 1980. aastate lõpul käisin ma Eestis pidevalt ja mul tekkisid siin sõbrad. Rääkisime iseseisvusest, mis tollal tundus üsna kauge võimalusena. Juhtisin ka Soome delegatsiooni Euroopa Nõukogus, kui Eesti hiljem Euroopa Nõukoguga ühines. Teie käekäik on olnud edulugu ja see ma usun, et Eesti inimesed on piisavalt targad, et seda edulugu hoida.
Eluloolist
Olli Ilmari Rehn
•• Sündinud 31.03.1962 Mikkelis
•• 1988–1994 Soome Keskerakonna aseesimees
•• 1991 Soome Eduskunna liige
•• 1995 Euroopa Parlamendi liige
•• 1998–2002 EL-i eelarve ja haldusasjade voliniku Erkki Liikaneni büroo juht
•• 2004–2010 Euroopa Komisjoni laienemisvolinik
•• 2010– Euroopa Komisjoni rahandus- ja majandusvolinik
•• Doktorikraad Oxfordi ülikoolist
•• Huvialadeks lugemine, jalgpall, rokk ja džäss
