Foto: YFU Eesti

Tegemist on lähenemisega, mis eeldab hariduse vaatlemist elukestva tervikuna. Samuti eeldab individuaalseid valikuid toetav õmblusteta haridus paindlikkust, mis lubaks nii formaalset kui mitteformaalset õpet näha ühtse süsteemina, mille abil kujuneb inimene teadlikuks, teotahteliseks ning võimekaks ühiskonna liikmeks. Õmblusteta haridussüsteem toetab eneseteostuse võimalusi ning jagatud väärtusi nii inimese kui riigi tasandil. Visioon 2035. aasta Eesti hariduselus toimuvast on uhke. Kuid kuidas seatud eesmärkideni jõuda?

Töötades õpetajana on sellised arutelud saanud igapäevaseks elu osaks ning tihtipeale on raske kõigele järgi jõuda. Mis on aga jäänud püsima, on suund haridusele, mis annaks õpilastele sügavad teadmised, kuid üheaegselt arendaks õpilaste 21. sajandi oskuseid, mis on saanud üha määravamaks just tööturul.

Riiklikud õppekavad on pungil õpiväljundeid, mis nõuavad õpilastelt üha enam õppimist, kuid samas on üha olulisemana toodud välja üldpädevused, mille arendamine võib jääda tagaplaanile. Tuleviku Eesti vajab noori, kes oskavad ennast juhtida, on loomingulised, hea suhtlusoskusega ning suudavad kriitiliselt mõelda ja võtta vajadusel riske. Üha enam oluliseks on saanud ka keeleoskus, rahvusvahelised pädevused ning kontaktid ja oskus saada hakkama erinevates olukordades. Kuid nagu visioon õmblusteta haridussüsteemist rõhutab, ei saa kõik selgeks üksnes nelja seina vahel.

Kogu haridusinnovatsiooni virrvarris on aga siinkohal ehk kahe silma vahele jäänud see, millest õpitakse – kogemus. Nüüdseks on tavapärane, et keemia ning füüsika laborites tehakse õpitu näitlikustamiseks katseid ning võõrkeeli praktiseeritakse nendega, kes räägivad antud keelt emakeelena. Küll on aga üldpädevused, eriti mitmekultuurilised pädevused ja väärtusarendus, senini olnud tundides tihtipeale kättesaamatu eesmärk. Miks aga mitte õpetada paljusid üldpädevusi hoopis läbi pikemaajalise rahvusvahelise õpilasvahetuse?

Olles veetnud gümnaasiumiealisena aasta välismaal, julgen väita, et riiklik tähelepanu pikaajalisele ning just gümnaasiumiealiste õpilasvahetusele saaks arendada õpilastes neid oskusi, mida tänapäeva ühiskond neilt kõige enam nõuab, kuid mille õppimiseni koolides sageli ei jõuta. Õppimine algab seal, kus sinu mugavustsoon lõpeb ning miski ei sunni gümnaasiumiealist noort väljuma enda mugavustsoonist enam kui teise riigi, pere, kultuuri, kooli ja koduga harjumine.

Mis on vahetusaasta? Kandideerid vahetusõpilaseks, sinuga tehakse eelnevat tööd ning koolitatakse sind vahetusaastaks välja. Lendad vahetusmaale ning saad liikmeks uues peres. Õpid läbi kogemuse, kuidas saada hakkama uue kooliga ning proovid leida ühist keelt kõigiga, kes sind ümbritsevad. Aasta jooksul kohtud teiste vahetusõpilastega erinevatel seminaridel, et mõtestada oma senist kogemust ja tegevust. Elad võõras riigis täiesti igapäevast elu ning vahetusaasta lõpp tuleb nii kärmelt, et ise ei jõuagi seda märgata. Ainus asi, mida teha saad, on Eestisse naaseda ning proovida mõista, kuidas nii sina kui ka su kodu(maa) on aasta jooksul muutunud.

Lisaks keeleõppele, mis on esimene mõte mis tihtipeale pähe hüppab, pakub rahvusvaheline õpilasvahetus ka muid boonuseid, mida esmalt ei pruugi märgata. Rahvusvaheline kogemus avab akna teise riigi elukommetesse ning aitab mõista teisi kultuure, rahvuseid ning ka maailmavaateid. Tolerantsus ja avatus saavad tekkida siis, kui võõra ees ei ole hirmu, vaid teda minnakse ise aktiivselt avastama. Teiste kultuuridega tutvunud aktiivsed ja ettevõtlikud noored teavad, et õppimine ei lõppe siis, kui haridustee läbi saab, vaid õppimine toimub terve elu jooksul ning igal pool. Õpilasvahetus suurendab huvi ülemaailmsete probleemide vastu ning aitab arendada probleemide lahendamise oskusi.

Lisaks hariduslikele väljunditele teeb õpilasvahetus tööd ka õpilaste endiga – mõistmine, et sa võid kuuluda nii ühe kui ka teise riigi ja perekonna koosseisu aitab avardada õpilaste identiteeti ning tihtipeale jõutakse endas selgusele just vahetusaasta käigus. Peale vahetusaastal käimist on lihtsam leida enda jaoks sobivamaid väljakutseid ja võtta riske ning saadud kogemus aitab kinnistada uskumust, et miski pole võimatu. Kõik see tähendab aga seda, et rahvusvahelise kogemusega noored on potentsiaalsete tööandjate huviorbiidis mitte üksnes keeleoskuse või kontaktide tõttu, vaid olulisemaks on just 21. sajandi oskused, mida sai arendatud tänu vahetusaastale.

Vahetusõpilaste ringis öeldakse, et tõeline muutus algab alles peale vahetusaastat ning sealgi on killuke tõtt sees. Funktsioneerivas ning hästi töötavas noorteorganisatsioonis jäävad endised vahetusõpilased sageli vabatahtlikeks ning saavad selle kaudu korraldamise, koordineerimise ja koolitamise kogemuse, mida on keeruline mujalt saada. Töötades õpetajana, olen nüüdseks mõistnud, et paljud oskused ja teadmised, mida ma enda töös kõige enam kasutan ei ole alati tulnud läbi õpetajakoolituse, vaid on omandatud seitsme aasta vältel vabatahtlikuna noortega tööd tehes. Väärtustan hetkel ja edaspidigi Eesti kvaliteetset haridust, kuid tunnen, et mitteformaalne õppimine, näiteks vahetusaasta näol, aitaks tugevdada meie õpilaste üldpädevusi ning võiks olla üks tavapärane osa inimese haridusteest.

Sellega seoses pakun omalt poolt välja visiooni targa ja tegusa Eesti loomiseks: „Igale gümnaasiumiõpilasele vahetusaasta!“. Kahtlemata pole vahetusaasta ainus võti, mis avab uksed täiuslikku haridusmaailma, kuid kindlasti oleks see üks samm lähemale sellele, et meie noortest saaksid need ettevõtlikud jagatud väärtustega täiskasvanud, kes suudavad ja oskavad Eesti jõudsalt 2035. aastasse viia.