Nii podisevad integratsiooniteemad vaikselt kuskil pinna all, nagu oleks nende arutelude „parim enne” möödas. Jah, vägisi kedagi integreeruma sundida ei saa ega tohikski. Kuid me saame pakkuda eri metoodikate kaudu võimalusi, et need inimesed, meie inimesed ei tunneks ennast tõrjutuna, vaid oleksid täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed. Üks ühiskonnagrupp, kellele me ei tohiks niimoodi selga pöörata, on noored.

Eestis lõpeb integratsiooni puhul mõistus tavaliselt seal, kus algab diskussioon ajaloolise tõe üle. Ajalugu on siinsele põlisrahvale tõesti olnud kannatusterohke ja isegi armutu. Ajalooline mälu ei võimalda aktsepteerida eeldusi, mida on integratsiooni jaoks vaja. On keeruline integreeruda, kui vestluspartnerite jaoks on ainus aktsepteeritav vorm separatsioon või assimilatsioon. Keelekümbluskoolis ajalugu õpetades ja iga päev keskmisest inimesest rohkem noortega kokku puutudes näen sageli, kuidas meil viha, süükoormat ja rahulolematust põlvest põlve edasi pärandatakse. Muidugi ei lase paljud noored ennast ajaloost segada, see pole nende jaoks probleem, kuid taak ja koorem on selgesti tunda enam-vähem kõigi põlvkondadega kõneledes. Ajalugu tuleb teada, aga see, kuidas see meie tänapäeva ühiskonnas manifesteerib, pole õige, vaid takistab meid konstruktiivselt edasi liikumast.

See oli ka üks põhjus, miks läksin 2012. aastal Noored Kooli programmi raames ühe Tallinna keelekümbluskooli sotsiaalainete õpetajaks. Praegu vaatan rõõmu ja uhkusega, millise enesekindluse ja kergusega gümnaasiumi lõpetanud vene noored headesse Eesti ülikoolidesse astuvad ja ennast siinses kõrgharidussüsteemis teostavad. Ent toona kurvastas mind järjest enam tingimusliku suhtumise muster, mida kogesin suuresti just eestlaste hoiakutes: lõimumispoliitika aktiivne pool peavad olema ainult vene keelt kõnelevad inimesed, kes „tõendavad” seeläbi oma väärtuslikkust ja usaldusväärsust. Mind kurvastas väljaarvatuse tunne, mida venekeelsetes intervjuudes sageli väljendati. Järjest sagedamini küsisin endalt: milline on eestlaste roll ja vastutus selles protsessis? Mõistsin, et hoiakute muutumine, mis tooks kaasa rohkem koostööd ja aktsepteerimist, turvatunnet ja eneseteostamisrõõmu, nõuab mõlemalt poolelt panustamist.

Koolist saadud kogemus aitas mul paar aastat hiljem vastata jaatavalt ka SA Archimedese noorteagentuuri ettepanekule hakata juhtima noorte koostööprogrammi „Noortekohtumised”, mida pean uhkusega üheks praeguse Eesti tõsiseltvõetavamaks lõimumisinitsiatiiviks.

Avalehele
71 Kommentaari
Loe veel: